Maalehes avaldatud sisedokumendid metsatöösturite lobitööst on šokeeriv lugemine – ehkki ükski artiklis mainitud nimi ei tule mulle üllatusena, avas see minu jaoks pildi märkimisväärselt suuremalt. Olen ammu tajunud, kui tihedalt on metsade ja looduse ümber käivas vaidluses põimunud raha, isiklikud huvid ja tööstuse surve.
Samuti küsimuse selle kohta, milline on meie ühiskonna vastupanuvõime pahatahtlikule mõjutustegevusele, et mitte öelda propagandale.
Antud näite puhul on piiritu infosõda ja lobitöö mõjutanud keskkonna- ja regionaalküsimusi, aga ehk oleme samavõrd haavatavad ka muudel teemadel?
Pole küsimust, et metsi tuleb majandada ning metsatööstuse näol on tegu väga olulise majandusharuga. See ei anna õigust mustata looduskaitset ja -teadlasi, pisendada keskkonnaprobleeme ja rünnata pahatahtliku propagandaga neid, kes loodusest hoolivad.
Sihilik polariseerimine looduse taastamisel
On äärmiselt kõnekas, kui looduse taastamise projekte nagu Kikepera märgade metsade taastamine, mis metsatööstust mitte mingil moel ei mõjuta, kasutatakse vastuseisu tekitamiseks kogu looduskaitse suhtes. Kikepera näide ei puuduta metsatööstust mitte mingil moel. Märgade metsade taastamisi tehakse üksnes sihtkaitsevööndites, mis ei saa kuidagi kahjustada metsasektori huve, sest ühelgi harvesteril sihtkaitsevööndisse asja ei ole.
Vähemalt on see nii täna kehtivate seaduste järgi. Võib ju oletada, et on osapooli, kes tahaks harvesteri ja väljaveotraktoriga sõita ka sihtkaitsevööndis, sest massiivsete üleraiete tagajärjel on kvaliteetse metsamaterjali kättesaadavus aasta-aastalt vähenenud.
Et välismaalt tuuakse ajakirjanikke metsatöösturite kulu ja kirjadega siia Eesti looduskaitset diskrediteerima, tõstatab teravaid küsimusi. Avalikuks tulnut ei saa näha teisiti kui teadliku manipuleerimise, inimeste sihipärase üleskeeramise ning ühiskonna kavakindla polariseerimisena.
Just see teeb mind eriti murelikuks. Eesti oma inimeste, kes hoolivad loodusest ning on alati ka loodusteadlasi kõrgelt hinnanud, tülli keeramine selleks, et edendada oma ärihuve ja lühiajalisi eesmärke, kõneleb südametunnistuse puudumisest.
Loodus ja majandus pole vastandid
Maalehe artikkel annab tugeva indikatsiooni, et Eestis aastate jooksul üles kerkinud vastuseisud seoses looduse taastamise projektidega või üksikute kaitsealade loomise või väikese laiendamisega on metsatööstuse lobi poolt kunstlikult mõjutatud või vähemalt üledimensioneeritud. Ning selle käigus on kohalikke kogukondi räigelt ära kasutatud.
Peame mõistma, et looduse taastamine on alati keerulisem ja kallim, kui selle heaperemehelik hoidmine ja säilitamine. Taastamise vajaduse ei ole tinginud mitte miski muu kui aastakümnete vältel aset leidnud looduse kuritarvitamine. Kikepera ja teiste soode puhul on põhjuseks Nõukogude okupatsiooni poolne röövmajandamine, mille heastamine on tänaste põlvkondade ülesanne.
Meie sooaladest on hinnanguliselt kuivendatud ligi kaks kolmandikku, sageli metsatööstuse huvides, et kiirendada puidu juurdekasvu. Sood ehk turbaalad on aga suurimad süsnikuhoidlad ja talletavad ka teisi kasvuhoonegaase. Lisaks on sooalad olulised puhta vee reservuaarid, soode kõrval on seda ka märjad metsad.
Nende taastamise vastane võitlus jääb meie ja järgmiste põlvkondade kanda olevas ökoloogilises kriisis arusaamatuks.
Looduse heast käekäigust sõltub meie tulevik, tervis kui ka majandus. 55% maailma SKPst sõltub maailma majandusfoorumi hinnangu järgi mõõdukalt või tugevalt loodusest ja ökosüsteemiteenustest. See tähendab väga konkreetseid väärtusi: puhast vett, viljakat mulda, metsi, tolmeldajaid ja looduslikke puhvreid, mis hoiavad elukeskkonda toimivana.
Kui see alus mureneb, murenevad lõpuks ka majanduslikud võimalused ja inimeste heaolu. Eesti on väike riik, iga looduslik ruutmeeter on meile hindamatu.
Keskkonnakaitse, metsade ja looduse taastamise arutelu ei tohi olla infooperatsioon osapoolte vastandamiseks. See peab olema lugupidav ja õiglane teaduspõhine arutelu, kus alatutel võtetel kohta pole.
Züleyxa Izmailova: Eesti kogukondi on aastaid räigelt manipuleeritud üksteise vastu võitlema