Pihlakodu juhtum ei ole lihtsalt üksik traagiline lugu hooldekodust, kus juhtus midagi õõvastavat. See on ühiskondlik lakmuspaber, mis näitab, kas meie riik suudab kaitsta kõige nõrgemaid või hoopis legaliseerib vaikides hoolimatust ja vägivalda.

Pihlakodu hooldekodus toimunu, kus korduvalt vägistati inimesi, kes ei suutnud end ise kaitsta ega isegi juhtunut kirjeldada, on midagi veel enamat kui kriminaalne tegu. See on mitte ainult ühe asutuse, vaid meie õigussüsteemi, selle järelevalvemehhanismide ja moraalse vastutuse läbikukkumine. Ja kui see läbikukkumine väljendus mitte ainult tegudes, vaid ka vaikimises, siis on meil kohustus valjult rääkida. See on kohustus mitte ainult ohvrite, vaid terve ühiskonna ees.

Eesti Ekspressi paljastused, mille kohaselt levisid vägistamisjutud Pihlakodus vähemalt kaks aastat, teevad olukorra veelgi karjuvamaks. See polnud hetkeline šokk, vaid pikalt kestnud eiramine ja isegi ohvrite naeruvääristamine ning lõpuks ka vaigistamine. Inimesed töötasid seal, kuulsid, rääkisid, paljud kartsid. Tehti kõnesid, saadeti kirju. Aga institutsioon, mis pidi sekkuma, vaatas kõrvale. Hooldekodu ja lõpuks ka prokuratuur ütlesid: „Me ei vastuta.“

Justiitsminister Liisa-Ly Pakosta juhtimisel hiilis meie õigussüsteemi tipp vastutusest kõrvale. Prokuratuuri algne seisukoht, et vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ega füüsilist kahju, on Eesti õigussüsteemile häbiks. Sellele järgnes küll „ebaõnnestunud sõnakasutuse“ selgitus, aga tegu ei olnud lihtsalt sõnakasutuse, vaid  suhtumisega. Ja suhtumisel on tagajärjed.

Just seepärast ei ole enam tegemist ainult hooldekodu juhtumiga, vaid usalduskriisiga. Pakosta ametiajal nimetas prokuratuur vägistamisi juhtumiteks, mille puhul “kahju hindamine on keeruline.” Kas süsteem, mis ei suutnud ära tunda vägistamise sügavat inimlikku ja moraalset tähendust ega soovinud seda võimaldanud asutust vastutama panna, on võimeline kaitsma ohvreid ja looma ühiskonnas usaldust?

 Kui minister astus lõpuks 2. juunil riigikogu ette, et anda aru avalikkust raputanud Pihlakodu juhtumi üle ja vastata saadikute küsimustele, siis selgus, et ta polnud enam kui kahe kuu jooksul astunud ühtegi sammu ohvrite ja nende lähedaste kaitseks. Tõepoolest, minister laiutas käsi ja kordas prokuratuuri seisukohta, et Pihlakodu vastu kriminaalmenetluse algatamine pole põhjendatud, kuna asutus poleks saanud vägistamisi ära hoida. Selline hoiak ei kaitse mitte kedagi, vaid hoopis reedab neid, kes on niigi nõrgemas seisus.

Me ei tohi normaliseerida olukorda, kus süsteem karistamatult eirab oma kohustust kaitsta neid, kes ise enda eest seista ei saa. See ei ole ainult juriidiline küsimus. See on südametunnistuse küsimus. Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et Eesti oleks õigusriik mitte ainult paberil, vaid ka sisult. Ja et meie väärtusruum ei annaks järgi, kui ohver on vaikne, haige või ei suuda end väljendada. Või kui korralikku kasumit teeniv asutus lubab vägistaja majja, vilistades lähedastega tehtud kokkulepetele.

Riigikogu opositsioon algatas justiitsministri, kelle hingel on ka muid patte, umbusaldamise. Sotsiaaldemokraadid leiavad, et valdkonna juht, kes ei näe juhtunus süsteemset läbikukkumist, ei saa kanda vastutust Eesti õiguse toimimise eest. Ministril pole ei soovi ega suutlikkust õigusriigi põhimõtteid kaitsta.

Õiglus peab kehtima ka vaiksetele, haavatavatele ja neile, keda turumajandus või bürokraatia kipuvad nähtamatuks muutma. Me ei aktsepteeri suhtumist, kus miljoneid teeniv  hooldekodukett  hoidub vastutusest ja ohvrite lähedased ei lähe riigile korda. Me ei räägi ainult hooldekodust. Me räägime õigussüsteemist, mille moraalne kompass on viltu.

Ja kui ohvrid ei saa õigust, kui neile öeldakse, et nende valu ei vasta kriteeriumitele, siis oleme me selles ebaõigluse osalised. Seda siis, kui me ei seisa süsteemi muutmise eest.