Piinlik seis. Rahvas on kõrgete hindade ja madalate sissetulekute tõttu vaesumas, kuid selle asemel, et alandada toiduainete käibemaksu, langetab Reformierakond hasartmängumaksu ja nõuab Eesti rikkaimas omavalitsuses, Tallinnas lasteaiakohatasu kaotamist. Ma soovitan uurida, mida meie lapsed kõrgete toiduhindade tõttu sööma peavad ja Reformierakonnal oma prioriteete korrigeerida.
Reformierakonna kujundatud maksusüsteem ei peegelda reaalsust, milles Eesti inimesed igapäevaselt elavad. Lastega pered, pensionärid ja madala palgaga inimesed kulutavad võrreldes rikkamate inimestega igapäevase toidu ostmiseks suurema osa oma sissetulekutest. See ei ole maksuvõrdsus, vaid maksukoormuse ebavõrdne jagamine.
Kõrged toiduhinnad muudavad toidulaua ebatervislikumaks
Toit ei ole luksus. See on elementaarne inimõigus ja ellujäämise tingimus. Enamik Euroopa Liidu riike seda ka nii mõistavad ja rakendavad toiduainetele madalamat käibemaksumäära. Eestis aga paistab puuduvat poliitiline tahe ja empaatia. Selle asemel korrutatakse mantrat „maksud peavad olema võrdsed“ – nagu oleks õiglus see, et kõik vaesuvad koos.
Eriti küüniline oli hiljutine Jürgen Ligi avaldus, et toidu hinda oleks väga rumal alla tuua, sest „eestlased võitlevad ju pigem ülekaalu kui näljaga“. Seda ajal, mil Eesti toidupangad teenindavad iga nädal tuhandeid peresid ja toiduhindade tõus olnud üks Euroopa kiiremaid.
Millises reaalsuses selline rahandusministri „argument“ kehtib? Ülekaal on tihti seotud hoopis pideva stressi ja ebakvalitseetse söögipoolise tarbimisega, aga kõrgete toiduhindade tõttu just selliseks meie rahva toidulaud muutumas ongi. Välismaised pestitsiidirohked poolfabrikaadid on puhtamalt kasvatatud ja tervisele kasulikumast kohalikust toidust kättesaadavamad. Inimesed lihtsalt ei jaksa enam muud osta.
See pole mureks mitte ainult Eesti tarbijatele, vaid ka kodumaistele toidutootjatele, aga ka kohalikele restoranidele, kohvikutele ja hotellidele. Kallis toiduhind mõjutab otseselt väga paljusid ettevõtlussektoreid.
Statistikaameti andmetel tõusid hinnad juunis võrreldes 2024. aasta juuniga 5,2 protsenti. Enim kallines just toit. Aina kallinev toit närib kõige tugevamalt just madalama ja keskmise sissetulekuga inimeste rahakotti. Kui võrrelda toiduhindu 2021. aastaga, on kasv isegi enam kui 50 protsenti.
Ka jõukad ei toeta kallimaid hindasid
Toiduhindade kallidust tunnistavad ka jõukad inimesed. Alles tänavu kevadel ütles Urmas Sõõrumaa, et toiduainete käibemaks on Eestis liiga kõrge ja ettevõtja Kristi Saare ütles, et toiduainete käibemaksu tuleb alandada, sest pole õiglane, et ainult rikkad saavad endile Eesti toidu söömist lubada.
Toiduainete käibemaksu alandamine oleks sihipärane ja tõhus viis inimeste toimetulekut toetada. See aitaks tõenäoliselt kohe ja selgelt just neid, kes suurema osa oma sissetulekust eluspüsimiseks elementaarsele toidule ja eluasemele kulutavad. Lisaks toetaks see kodumaist toidutootjat, kelle konkurentsivõime odavam importkaup nõrgendab.
Kuigi madalamad maksud on parempoolne majanduspoliitika, nimetavad kohalikud vastased maksuerisusi kalliteks ja ebaefektiivseteks. Kuid see väide eirab tegelikkust. Eesti vajab targalt sihitud maksupoliitikat, mitte labast Exceli võrdsust. Praegune maksustruktuur on ajale jalgu jäänud ning soosib varakaid, samas kui töötav inimene maksab kinni nii kaitsevõime, energia varustuskindluse kui ka kasvavad sotsiaalkulud.
Neid, kel niigi raske, sunnitakse veelgi rohkem makse maksma
Oleme oma erakonnaga esitanud eelnõu toiduainete käibemaksu alandamiseks. See on üks samm paljudest, mis tuleb astuda, et taastada usaldus maksuõigluse vastu. Me ei saa rääkida sidusast ühiskonnast, kui valitsus karistab inimest selle eest, et ta tahab perele tervislikku toitu lauale panna.
Kui me tõesti tahame hoida Eestit elujõulisena, tuleb maksupoliitika muuta inimkeskseks. Tuleb valida, kas jätkame maksukoormuse nihutamist neile, kel niigi raske või viime ellu ausad ja sihitud muudatused, mis teevad elu kergemaks ka neil, kelle najal ühiskond püsti püsib.
Toiduainete käibemaksu alandamine pole lihtsalt turu ergutamise meede, vaid ka väärtusvalik. Aga selle asemel, et edendada oma inimeste toimetulekut ja langetada toidu käibemaksu üheksale protsendile, nagu me oleme pakkunud, otsustas Reformierakond hoopis hasartmängumaksu vähendamisega kasiinoäridele hoogu justkui juurde anda. See näitab väga suurt väärtuslõhet inimeste vajaduste ja ootuste ning valitsuse prioriteetide vahel.
Kui olemasoleva maksusüsteemiga ei suuda valitsus tagada haridust, tervishoidu ega tulevikukindlat majandust, siis tuleb seda süsteemi muuta. Kuid Reformierakonnal pole julgust vastu võtta ühtegi sisulist otsust, mis puudutaks jõukamaid või suurkorporatsioone, küll aga neid, kel niigi raske, sunnitakse veelgi rohkem makse maksma.
Aina suurenev ebavõrdsus pidurdab Eesti arengut
Reformierakonna ja teiste paremerakondade minevikku kinni jäänud arusaamade tõttu on Eesti majanduslik konkurentsivõime järjepidevalt langenud ja selle eest maksavad oma toimetuleku arvelt lõivu lastega pered, pensionärid, õpetajad, päästjad ja paljud teised, kes ei kuulu Eesti kõige rikkamate hulka.
Me oleme jäänud tooraineriigiks, kus loodusvarad müüakse odavalt kitsaste huvide kasuks, kus vaeseid maksustatakse veelgi vaesemaks ja kus rikkamale 10 protsendile kuulub 60% varadest.
Aina suurenev ebavõrdsus pidurdab Eesti arengut ja peletab võimalikke investoreid. Millised ettevõtted soovivad tegutseda saastava ja ebastabiilse majanduskeskkonna ning oligarhialembese valitsusega riigis? Riigis, kus inimesed ei jaksa enam isegi toitu osta ja mille naabriks on verine Venemaa.
Reformierakonna näol on Euroopa viie rikkaima hulka pürgivast oravast saanud ELi suurim hädavares, mille viimaste aastate kõige tõsiseltvõetavaks majanduse arendamise meetmeks on välismaise tiktokkeriga poosetamine.