President Alar Karise Roosiaia kõnest jäi kõlama üks lihtne, aga väga oluline mõte: laps peaks minema kooli elevuse, mitte ärevusega.
Tegelikult peaks see lihtne mõte olema Eesti hariduspoliitika üks kõige olulisemaid mõõdupuid. Mitte ainult PISA tulemused, eksamitulemused või see, mitu tundi on tunniplaanis, vaid kõigepealt see, kas laps tunneb kooli minnes, et ta on sinna oodatud, et temast saadakse aru ja et tal on võimalik õppida viisil, mis aitab tal oma võimeid päriselt rakendada.
Kaasav haridus vajab reaalset tuge
Meie haridussüsteemi suureks tugevuseks on olnud usk, et hea haridus peab olema kättesaadav kõigile, sõltumata pere rahakotist või elukohast. Selle põhimõtte järgmine suur proovikivi on kaasav haridus.
Kaasav haridus ei tähenda seda, et paneme erinevate vajadustega lapsed ühte klassiruumi ja loodame, et õpetaja saab kuidagi hakkama. Päriselt kaasav kool tähendab, et lapse vajadust märgatakse õigel ajal ning õpetaja kõrval on logopeed, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja teised vajalikud spetsialistid. See tähendab väiksemaid õpperühmi seal, kus neid vaja on, õpetajatele teadmisi ja aega ning vanematele kindlustunnet, et abi saamiseks ei pea aastaid süsteemiga võitlema.
Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline põhimõte, et lapse õigus saada tuge ei tohi sõltuda tema vanemate sissetulekust ega sellest, millises Eesti omavalitsuses ta elab. Hariduslik erivajadus ei kao sellepärast, et koolil pole tugispetsialisti või omavalitsusel raha. Puuduv tugi tähendab lihtsalt seda, et probleem jääb lapse kanda.
Ja siin jõuamegi presidendi nimetatud ärevuseni.
Kui laps päev päeva järel kogeb, et ta ei suuda teistega samas tempos lugeda, keskenduda, ülesandeid lahendada või rahvarohkes klassikeskkonnas toime tulla, ei pruugi tulemuseks olla ainult kehvem hinne. Kui tema vajadust ei märgata või vajalik tugi jääb puudu, võivad kuhjuda ebaõnnestumise tunne, koolistress, enesehinnangu langus ja ärevus.
Pikema aja jooksul võivad neist kujuneda juba palju tõsisemad vaimse tervise mured. Siis hakkame hiljem tegelema tagajärgedega, mida oleks saanud varase märkamise ja õigeaegse toega ennetada.
Seetõttu tuleb Eestis kaasavasse haridusse senisest palju rohkem investeerida. See pole lisakulu hariduse kõrval, vaid investeering laste tulevikku, vaimsesse tervisesse ja sellesse, et ükski anne ei läheks kaduma ainult seetõttu, et laps vajas õppimiseks veidi teistsugust tuge.
Sama oluline oli presidendi tähelepanu huviharidusele. Ring, trenn, muusikakool või noortekeskus võib olla lapsele koht, kus ta kogeb edu ja kuuluvust ka siis, kui koolipäev ise on keeruline. Seepärast peab huviharidus olema päriselt kättesaadav kõigile lastele.
Kuid juba praegu sõltuvad aina enamate laste huvihariduse võimalused pere sissetulekust. Kasvava haridusliku ebavõrdsuse varjukülgede eest hoiatasid meid aasta alguses ka Eesti inimarengu aruande autorid. Samas aruandes rõhutati huvihariduse rolli lapse rõõmsama oleviku ja lootustandvama tuleviku kujundamisel.
Tehisaru, digioskused ja „pärisaru“ arendamine on Eesti tulevikule olulised. Aga kõige selle eelduseks on laps, kellel on turvaline olla ja hea õppida. Ükski tehnoloogiline haridushüpe ei asenda õpetajat, kes jõuab last märgata, ega tugispetsialisti, kes jõuab õigel ajal appi.
Kui tahame, et järgmine põlvkond oleks uudishimulik, enesekindel, haritud ja valmis Eesti eest vastutust võtma, peame alustama sellest, et kool ei oleks koht, kus mured kuhjuvad, vaid koht, kus neid märgatakse ja lahendatakse. Siin jõuame aga järgmise suure Eesti laste mureni, millest ei saa kuidagi mööda vaadata.
Kiusamine ei ole laste omavaheline asi
Laps ei saa minna kooli rõõmsana, kui ta peab iga päev kartma alandamist, tõrjumist või vägivalda. Kiusamine ei ole „laste omavaheline asi“, vaid kogu koolipere vastutus. Kiusu ennetamiseks on vaja toimivaid sekkumisprogramme, õpetajate ja tugispetsialistide oskusi, kiiret reageerimist ning turvalisi võimalusi abi küsida.
Eriti oluline on märgata neid lapsi, kelle erivajadus või erinevus teeb nad kiusamise suhtes haavatavamaks. Vähem tähtis pole ka kiusajate korrale kutsumine ja kiusajate vanemate vastutus. Sest turvaline kool ei sünni iseenesest. Kui tahame, et meie lapsed oleksid rõõmsad, peame neid märkama, kuulama ja nende muredega tegelema.
President seadis väga hea sihi: elevus, mitte ärevus.
Nüüd tuleb sellele sihile anda ka sisu – piisavalt õpetajaid ja tugispetsialiste, toimiv kaasav haridus, kättesaadav huviharidus ning varajane vaimse tervise tugi igale lapsele, kes seda vajab. Selline haridus ei jäta kedagi kõrvale. Ja just selline haridus loob tugevama, sidusama ja tulevikukindlama Eesti.