On hetki, mil on vaja peeglisse vaadata, et näha, kes me tegelikult oleme. Viimastel nädalatel on maailma meedia selle peegli meie ette tõstnud.
Mainekas väljaanne Politico kirjutas, kuidas Eesti märgalad võivad olla kaitseliin Putini tankide vastu. Globaalse haardega BBC Travel näitas samal ajal Eestit kui müstilist soomaad, kus laugastikud ja turbasamblaväljad on rahvusliku identiteedi ja igapäevaelu osa.
Meid nähakse rahvana, kes on loodusega lahutamatult seotud. Meie soid ja rabasid ei peeta tühermaaks, vaid neis nähakse Eesti tugevust ja väärtust. Need kaks kajastust pakuvad haruldast võimalust vaadata end kõrvalt ja mõista, mida maailm peale e-riigi kuvandi Eesti puhul väärtustab. Küsimus on selles, kas meie ise julgeme seda lugu omaks võtta ja selle järgi ka tegutseda?
Kaks Eestit
Rahvusvaheline tähelepanu toob esile kaks Eestit. Üks on see, mida näeb maailm: sitke ja looduslähedane rahvas, kes saab aru, et märgalad on ühtaegu julgeolekutagatis, kliimamuutuste leevendaja ja majanduslik võimalus, aga ka meie rahvuskultuuri tähtis osa. See on Eesti, mis julgeb oma eripära najal kasvada ja areneda.
Teisalt kõlab aga mineviku Eesti hääl, mis lähtub nõukaaegsest kuivenduskraavidekesksest mõtteviisist ning ütleb, et märg on halb ja kuiv on hea. See arusaam näeb loodust lõpmatu toorainesahvrina ja selle pärand elab edasi praeguses poliitilises kõnepruugis. See hääl hoiatab «riskide» eest, kuid tegelikult kaitseb vana harjumust laastada segamatult meie ühist loodusvara. Teadust ja tänapäevaseid looduse taastamise meetodeid eirates levitatakse müüte üleujutatud keldritest ja hävitatud metsadest. Muutustehirmule on kleebitud külge «mõistlikkuse» silt. Niisugune hoiak ei kaitse mitte meie kodusid ja inimesi, vaid hoopis eilset päeva. Ei saa lubada, et nende hirmude toel pidurdatakse majandusedu ja kahandatakse meie laste tulevikuväljavaateid.
Märgalad kui ellujäämisprogramm
Esiteks toetavad märgalad meie julgeolekut. Kaitsevõime ei tähenda enam ammu üksnes relvastust, terast ja betooni. See tähendab ka sidusat ja solidaarset ühiskonda, teaduspõhist juhtimist ja andmepõhiseid otsuseid. Meile loodusest määratud märgalad on justkui elav kilp, mis peatab nii tankid kui ka kliimakatastroofide mõjud – põuad, tulekahjud, üleujutused. Iga taastatud märgalahektar on riigi turvalisusse tehtud investeering, mis erinevalt relvadest ei aegu ega roosteta. Ukrainas paisutati jõgesid, et peatada Vene soomukeid. Kui me teame, et sood kaitsevad meid sissetungija eest, siis on sellist potentsiaali kasutamata jätta lühinägelik ja lausa ohtlik!
Teiseks, majandus. Vananenud pilk näeb rabas vaid turbatonne. Tulevikku vaatav pilk näeb aga raba väärtust peale süsiniku sidumise ja puhta joogivee ka positiivses kuvandis. Raba aitab turismi edendada ja toob siia investeeringuid, mis arendavad tänapäevast väikese keskkonnajalajäljega majandust. Esimene tee jätab meid odava tooraine eksportijaks, teine viib nutika ja jõuka riigini, kus meie unikaalseid rikkusi jätkusuutlikult väärindatakse.
Märgalade hävitamise korral jäävad kaotajaks kohalikud kogukonnad, kellelt võetakse võimalus luua kestlikke töökohti. Samuti tulevased põlvkonnad. Kasu – ja sedagi lühiajaliselt – saavad vaid vähesed ettevõtted. On puhas silmakirjalikkus rääkida regionaalpoliitikast ja kohalikust arengust, aga lubada samal ajal hävida väärtuslikul regionaalsel kapitalil – meie loodusel.
Kolmandaks, meie hing. Põlvkondade kaupa on Eesti pered leidnud sõdade ja katku ajal soodest varju. Tänapäeva eestlased otsivad sealt varjupaika teisel moel: vaikus ja looduse rütmid annavad jõudu ja turgutavad vaimu. Märgalad võimaldavad kogeda päris Eestit, mekkida marju ja nautida puhtaid veekogusid. Selliseid, mida mujalt enam naljalt ei leia. Eesti rahvajuttudes, folklooris ja inimeste mälestustes on märgaladel oma koht, mis ühendab põlvkondi. Kui see side katkeb, siis oleme lihtsalt üks maa, mille eripära on maha mängitud.
Aken on veel avatud
Veel saab midagi muuta, ent aega on jäänud napilt. Teadlaste hinnangul on võrreldes 20. sajandi algusega hävitatud kaks kolmandikku meie soodest. Allesjäänud alad on pideva majandamissurve all. Ajal, kui meie kõhkleme, liiguvad teised riigid looduse kaitsmise ja taastamisega edasi. Roheinvesteeringud otsivad kohta, kus neid oodatakse. Turistid valivad sihtkohti, mis pakuvad ehedust. Kuivendatud soid ei taha keegi näha. Meie suutmatus tegutseda ei ole paigalseis, vaid taandareng ja konkurentsivõime kaotamine. Iga venitatud päev on kaotatud päev tuleviku arvelt ja otsene kahju meie lastele ja lastelastele.
Nagu vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Indrek Teder oma hiljutises arvamusloos ütles: «Paraku on aeg läinud. Venemaa agressioon Ukraina vastu kestab juba 11 aastat. […] Erinevad prognoosid ei näita üleüldise rahuaja saabumist. Vastupidi. Veel kord – meie käsutuses olev aeg ei ole piiramatu ja reaalse kaitsega on väga kiire.» Sama mõtet saab laiendada ka märgalade taastamisele – meil on sellega tõesti kiire, sest see tugevdab meie julgeolekut ja majandust ning muudab meie põllumajanduse kliimamuutusele vastupidavamaks. Kes näeb märgalade taastamises vaid keskkonnakaitset, on reaalsusest irdunud. On aeg teha teadlik valik.
ZÜLEYXA IZMAILOVA ⟩ Maailm märkas meie soid – nüüd on meie kord
