Züleyxa Izmailova: valitsuse tagurlik poliitika rapib nii Eesti loodust kui ka majandust

Ann-Marii NergiKeskkond, Kliima, Majandus

Reformierakonna valitsus ei julge vastu võtta ühtegi sisulist otsust, mis puudutaks jõukamaid või suurkorporatsioone, aga neid, kel niigi raske sunnitakse veelgi rohkem makse maksma.

Tervisekassa valmistub kärpima inimestele elutähtsaid teenuseid, Euroopa kõrgemate  toiduhindadega ja väiksemate sissetulekutega riigis muutub paljudele peredele toidu ostmine juulist veelgi raskemaks. Riigieelarve miinus paisub, samal ajal kui valitsus teeb heldeid maksukingitusi kõige rikkamatele ja hoiab kokku just seal, kus tegematajätmised kahjustavad kõige rohkem – inimeste tervises, hariduses ja elukeskkonnas. Kuidas me siia jõudsime?

Kuna enam kui pool maailma SKP-st, mille majanduslik väärtus on ligi 44 triljonit dollarit, sõltub looduslikust kapitalist ja käimasolev eluslooduse kadu koos kliimamuutusega ohustavad kogu maailma majandust, toidujulgeolekut, inimeste tervist, elukvaliteeti ja sissetulekuid, siis on loogiline, et vastutustundliku valitsuse poliitika peaks olema suunatud loodusliku kapitali taastamisele. Kuid tänane valitsus ei proovi isegi mitte saastamise tempot vähendada, looduse taastamise lootust ei maksa nende puhul üldse hellitada.

Reformierakonna arusaam majandusest ja keskkonnapoliitikast on ajale jalgu jäänud. Seda ei ilmesta mitte ainult puhtama tööstuse arengu pidurdamine ja soov viimasedki loodusmetsad lagedaks raiuda, vaid ka valitsuse suutmatus pakkuda kestlikku, tulevikukindlat majandusstrateegiat, mis toetaks Eesti inimeste heaolu ja kohaliku majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Toorainepõhine saastemajandus = tulevikuta majandus

Juba aastaid oleme elanud teadmisega, et Eesti majanduse kiratsemise üheks põhjuseks on see, et võrreldes teiste riikidega, kes oma maavarasid ja teisi looduslikke rikkusi nutikalt väärindavad ja kõrgema lisandväärtusega müüa oskavad, iseloomustavad Eesti majandust vähene efektiivsus ja energiamahukus. Maakeeli oleme 21. sajandil ikka veel toorainemaa, kus oligarhidel on õigus meie riik maavaradest tühjaks pumbata ja lagedaks raiuda. Ning kus sellise “äritegevuse” põhjustatud kahjud jäävad ühiskonna, ehk üksikisikust maksumaksja kanda. Samas kui neis riikides, kus soositakse just keskkonnasõbralikumat tööstust ja saastajaid maksutatakse kõrgemalt, osatakse sama koguse töö ja toorainega rohkem eurosid teenida. See ongi majanduse konkurentsivõime tõstmine. Ja riigile on see kasulik, sest nii luuakse paremaid töökohti ja riigile laekub vajalike avalike teenuste rahastamiseks rohkem makse.

Kuigi majanduse konkurentsivõime tugevdamine oli kliimaminister Kristen Michali üks olulisem lubadus ja peamistest põhjustest, miks Eesti kliimaseadust üldse vajab, on Reformierakonna juhitud valitsus majanduse konkurentsivõime parandamise lubadusest loobunud. Selle asemel on tuldud tagasi kauboikapitalistlikku käsitluse juurde, kus vastus rahapuudusele pole mitte nutikas maksureform ega õiglane maksukeskkond, vaid järjestikused hinnatõusus ja kärped. Reformierakonna valitsus ei julge vastu võtta ühtegi sisulist otsust, mis puudutaks jõukamaid või suurkorporatsioone, aga neid, kel niigi raske sunnitakse veelgi rohkem makse maksma.

Roheülemineku asemel rohepesu 

Näiteks taastuvenergia 100 protsendi eesmärgi, mis oleks suurendanud Eesti energiajulgeolekut ja vähendanud elektri hinda, hülgas valitsus ilma ühegi analüüsi või sisulise selgituseta. Samal ajal hoiatavad aga eksperdid, et selline samm pidurdab arengut ja peletab investoreid. Tõepoolest, saastava ja ebastabiilse majanduskeskkonnaga, oligarhiat toetava valitsusega riik, mis on naabriks terroristlikule Venemaale. Ei kõla ju kuigi ahvatlevalt või kuidas?

Kui tänane valitsus põhjendab fossiilkütuste põletamist õigustusena saastava õlitehase ehitamiseks, siis on ju selge, et Reformierakond on valijaid petnud. Kui noored peavad oma tuleviku nimel valitsuse otsuste pärast kohtulahinguid, siis pole kahtlustki, et valitsus on keskkonna, inimeste tervise ja pika vaatega majanduse asemel seadnud esikohale hoopis väheste ettevõtjate huvid.

Sama kehtib metsanduses – kui valitsus annab puiduärikatele ära 70 protsenti meie ühistest metsast, siis tuleb küsida: “Kellele see otsus kasulik on?”

Kindlasti mitte noortele, kelle tuleviku eest valitsus seisma peaks. Ka mitte õpetajatele, päästjatele, looduskaitsjatele ega kohalikele kogukondadele. Mitte emadele, kes kannavad hinges lootust, et nende pingutus ei läheks tühja ja kes iga päev nagu minagi muretsevad, kas meie lastel on turvaline kodumaa, puhas õhk ja elamisväärne tulevik.

Praegune valitsus pole võimeline Eesti potentsiaali teostama
Kliimamuutust arvesse võttev ja loodust säästev majanduspoliitika ei tähenda arengu takistamist, see tähendab hoopis ressursside väärindamist, targa tehnoloogia arendamist, tugevat haridust ja usaldusväärset tervishoidu, mis loovad stabiilse keskkonna investeeringuteks ja töökohtadeks. Reformierakond on aga kaotanud sideme nii maailma majanduses toimuva kui ka omaenda valijatega. Nende valimislubadused madalatest maksudest looduse paremast hoidmisest läbi kestliku majanduse, on visatud prügikasti.

Kaotajateks on inimesed, kes peavad arsti juurde pääsemiseks pikki kuid järjekorras ootama, inimesed kelle lapsed ei saa koolis vajalikku tuge ja kelle toidukorv on järjest kallim ning noored, kelle haridustee õppekohtade puudusel katkema peab. Kaotajateks on ka põllupidajad, kelle saagid kliimamuutuste tõttu aina vähenevad. Võitjateks aga väike hulk ettevõtjaid, kelle jaoks iga “analüüsimise” taha peituv poliitiline otsustamatus tähendab veel mõnda aastat häirimatut kasumit keskkonna ja kogukondade arvelt.

Kui me soovime Eestit, kus meie lapsed saavad hea hariduse, inimesed vajaliku abi ja loodus jääb elama, tuleb meil hakata valima tuleviku kasuks. Me ei saa pidada konkurentsivõimeliseks riiki, mis pole suuteline täitma isegi oma põhifunktsioone. Ja me ei saa lubada saastavaks tooraine riigiks jäämisega oma tulevikku röövida.

Valitsusel, millel puudub julgus ja tahe oma lubadusi pidada ning juhtida riiki nii, et sellest võidaks rohkem kui üksainus huvigrupp, oleks aus tagasi astuda.

Züleyxa Izmailova: valitsuse tagurlik poliitika rapib nii Eesti loodust kui ka majandust