Ligi 134 miljoni euroni küündiv elatisvõlg näitab, et auklik süsteem kaitseb võlglase mugavust, mitte lapse igapäevast toimetulekut.
Eestis on praegu sundtäitmisel olevaid elatisnõudeid ligi 134 miljoni euro väärtuses. See astronoomiline summa tähendab tuhandeid lapsi, kelle igapäevane toimetulek on olnud aastaid puudulik, sest ülalpidamiskohustusest kõrvalehiilimine on meie süsteemis liiga lihtne.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas 18. juunil 2026 riigikogule otsuse eelnõu, et kohustada valitsust looma süsteemi, mis lõpetaks praeguse ebaõigluse, kus laps ja teda kasvatav vanem on sisuliselt võlgniku suva pantvangid.
Elatisabi peab vastama tegelikele vajadustele
Sotsiaaldemokraatide ettepanek on tõsta esimese ja kõige pakilisema sammuna riiklik elatisabi seniselt 200 eurolt 300 eurole kuus. Praegune toetusmäär ei kata sageli isegi kohtulahendiga määratud elatise miinimumtaset, jättes suure osa lapse ülalpidamiskuludest jätkuvalt vaid ühe vanema kanda. Riiklik abi peab olema piisav, et tagada lapsele väärikas äraelamine ka siis, kui teine vanem oma kohustusi eirab.
Hiljuti avalikkuse ette jõudnud juhtum, kus kohtuliku kompromissi sõlmimisel muutus abi saanud vanem riigi ees võlgnikuks, on sügavalt ebaõiglane ja lapse huvide vastane, mistõttu esitasime justiits- ja digiministrile kirjaliku küsimuse.
Täna on meil hea meel tõdeda, et ministeerium on sotsiaaldemokraatide survele reageerinud ning valmistab ette reformi, millega muuta kohtumenetlusaegne elatisabi lapse ülalpidamise toetuseks, mida enam tagasi ei nõuta.
Riik peab võtma sissenõudmise riski endale
Praegune reaalsus, mida ilmestab ka selle nädala Eesti Ekspressis käsitletud juhtum, näitab, et „tavapärane kord“ elatise sissenõudmisel on auklik nagu sõel. Kui võlgnik kasutab välismaiseid pangakontosid või töötab mitteametlikult, jäävad kohtutäiturite käed lühikeseks ning kogu menetlusrisk langeb üksikvanema õlgadele.
Eesti Ekspressi loos kirjeldatud juhtum toob selle probleemi väga konkreetselt esile. Võlgnikule määrati töötukassast üle 10 000 euro suurune hüvitis, kuid raha liikus Leedu Paysera kontole enne, kui kohtutäitur jõudis sekkuda. Hiljem liikus samale kontole veel 1500 eurot. Last kasvatav ema oleks saanud oma 4500-eurose elatisvõla ühe korraga kätte, kui süsteem oleks töötanud lapse huvides.
Nende avalikuks tulnud juhtumite ja üle saja miljoni euroni küündiva elatisvõla valguses saavad kõik aru, et elatisvõlglaste käitumine on süsteemne, sest riik tolereerib sellist tuhandete laste arvelt ülbitsemist. Seepärast nõuavadki sotsiaaldemokraadid, et riik võtaks elatisnõuete sissenõudmisel põhimõtteliselt aktiivsema rolli.
Olukorda, kus riigiasutused, nagu töötukassa, teevad täituri selja taga suuri väljamakseid võlgniku välismaisele kontole, sest seadus justkui ei kohusta neid e-aresti süsteemiga liituma, ei saa normaalseks pidada. Lapse igapäevane toimetulek ei tohi sõltuda sellest, kui tulemuslik on parajasti täituri töö või kui osavalt võlgnik oma vara varjab.
Ekspressi loos meenutatakse samuti, et see pole tegelikult uus probleem. Juba 2020. aastal tegi kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda ettepaneku täiendada täitemenetluse reegleid nii, et riiklikke väljamakseid, näiteks töötukassa hüvitisi, tehtaks üksnes kohtutäituri määratud pangakontole.
See oleks välistanud olukorra, kus elatisvõlgnik suunab riigilt saadud raha välismaisele kontole, kuhu Eesti kohtutäituri käsi praktiliselt ei ulatu. Toona jäi see ettepanek seadustamata, sest riik pidas olulisemaks võlglase õigust valida, millist pangakontot ta kasutab. Tänane juhtum näitab, kelle arvelt seda valikuvabadust tegelikult kaitsti.
Ja kui tänane justiitsminister väidab, et täiendavat seaduslikku täpsustust pole vaja, sest elatisnõuet saab maksma panna „tavapärases korras“, siis Eesti Ekspressi lugu näitab selgelt, et tavapärane kord ei tööta.
Kui võlgnik kasutab välismaist kontot, liiguvad riiklikud väljamaksed automaatselt täituri haardeulatusest välja ning täituril puudub ööpäevaringne või automaatne võimalus laekumistele reageerida. See ei ole üksiku ametniku eksimus, vaid süsteemne lünk.
Poliitiline tahe ja IT-võimekus
On hämmastav, et riigil puudub praegu isegi elementaarne statistika survestusmeetmete tõhususe kohta, kuna riigi infosüsteemid on ajast ja arust. Sotsiaaldemokraadid on ministrilt uurinud ka seda, kui tulemuslikud on elatisvõlgnike suhtes rakendatavad meetmed.
Vastustest ilmneb, et riik ei suuda sageli isegi hinnata, milline meede raha päriselt lapseni toob. Kui süsteemi toimimist ei mõõdeta, siis kuidas saab väita, et see töötab?
Riigikogus menetluses oleva eelnõuga nõuamegi süsteemi automatiseerimist ja täiendavaid õiguslikke meetmeid, mis välistaksid võlgniku vara varjamise „turvasadamates“, nagu välismaised pangad või muud makseasutused.
Asjaolu, et riik ei suuda tagada isegi oma väljamaksete liikumist lapseni elatisvõlgnikust mööda, on nii terve mõistuse kui ka õigusriigi põhimõtete vastane. Kui riik suudab inimeselt makse koguda, peab ta suutma tagada ka lapsele mõeldud elatise kättesaamise.
Sotsiaaldemokraatide algatusel on valitsusele antud tähtaeg: hiljemalt 1. detsembriks 2026 peab riigikogu laual olema seaduseelnõu, mis tugevdab elatisabi süsteemi ja suurendab riigi rolli võlgade sissenõudmisel.
Seadus tuleb korda teha nii, et ka Ekspressi loos kirjeldatud juhtumeid enam ei tekiks. Tuleb takistada olukorda, kus riigilt saadud raha kantakse võlgniku välismaisele kontole, samal ajal kui laps ootab aastaid oma elatisraha.