Inara Luigase eestvõttel on Mikitamäe vanasse koolimajja rajatud kohaliku kogukonna kooskäimiskoht

inara luigas

Tõelise maa soola Inara Luigase eestvõttel on Mikitamäe vanasse koolimajja rajatud kohaliku kogukonna kooskäimiskoht Inara Vanavalgõ Kohvitarõ, kus valmistatakse nii sõira kui ka pelmeene ja muud kohalikku kraami, kirjutab Maaelu.

Inara Luigas on endine Mikitamäe vallavanem ja Setu Kuningriigi ülemsootska, Eesti Naisliit andis 2002. aastal talle kolme lapse vanemana aasta ema nimetuse. Rääkimata tema tööperioodist riigikogus aastatel 2006 kuni 2009.

Setu kultuuri eestvedaja Inara Luigas on koostanud ja avaldanud väikese kokaraamatu „Setu toidud”, peale selle on ta mitme kokaraamatu kaasautor. Nüüd on ta teinud poliitikaga lõpu ja tagasi kodukandis, kus otsib rakendust kohalikku elu edendades.

Vana koolimaja

Inara Vanavalgõ Kohvitarõ asub küla läbiva põhimaantee ääres. Selle tunneb ära akendele ritta seatud valgete kohvikannude järgi. „Nende kogumine on minu viimaste aastate hobi, mis on nakatanud paljusid, sest tullakse külla valgete kannukestega,” rääkis Lui­gas.

Kohvitarõ on leidnud paiga Mikitamäel 1924. aastal valminud kooli- ja hiljem nõukogude ajal rahvamajana kasutatud hoones. Luigas kirjeldas, mis seisus olid ruumid enne remonti. „See on täielik kontrast võrreldes tänapäevaga, kus kõik on helge ja valge,” rääkis ta. „Saali lagi oli musta värvi nagu tuntud laulus, et must lagi on meie toal.”

Inara Vanavalgõ Kohvitarõ on lahti siis, kui toimub mingi üritus. Muidugi on perenaisel unistus, et uksed on avatud iga päev ning kõikidele külalistele saab pakkuda head ja paremat kohalikku kraami.

Hoone võeti kasutusele viis aastat tagasi. „Siis alustasime kohvikute päevadega,” meenutas Luigas. „Kogusime laudu, rätikuid. Tõime siia minu vanaema ja kohalike käsitööd. Vanem tütar teeb imeilusat peent käsitööd, heegeldab linikuid ja pitse. Ütlesin, et ei ole mõtet neid kapis hoida.”

Tänapäeval rikastabki saali setu käsitöö, mida kohalikud siin müügiks pakuvad. Leaderi programmi toetusega ehitati välja tualett, kanalisatsioon ja vesi. Samuti korralik nõuetele vastav köök, millel on veterinaar- ja toiduameti tegutsemisluba. „See on uhke värk,” lisas Luigas. Remonditi ka üks vana ahi ja ehitati uus, mis ruume külmal ajal soojaks kütavad.

Eeskätt kohalik kraam

„Siin korraldatakse seminare, koosolekuid, sünnipäevi, juubeleid ja oh rõõmu, ka üks pulm on tellitud, teeme pelmeeni õpitubasid, mida on palju,” loetles Luigas.

Suvi on turistide aeg. Mööda seda maanteed liigub palju välisturiste ja uudistavaid eestimaalasi, nii autode kui ka jalgratastega. „Teed on meil head ja siia saab mugavalt kohale,” rääkis Luigas. Toite valmistatakse vanade retseptide järgi, ikka „pliinid ja vadsad, kissell ja pelmeenid, kukeseenesupp ja muud piirakid”. Sõira tehakse, kivialust ja maapähklitega, sõira ka praetakse.

Kõik, mida kohvikus pakutakse, on kohalik kraam. „Siin ei ole peeni roogasid,” tähendas Luigas. Näiteks tikrimoos, mida koos sõiraga pakutakse, on oma aias kasvanud marjadest. „Kõik, kes siinkandis midagi kasvatavad, võiksid anda teada, otsime ehedat kraami,” kutsus ta üles.

Gurmeeturismil on Luigase sõnul Setomaal tohutu potentsiaal, sest pakkuda on puhtast toorainest tehtud lihtsaid ja maitsvaid toite ja just sellist rooga järjest enam hinnataksegi. Toiduturism annab tööd ka kohalikele, kes kasvatavad oma põllul vajaminevaid aiasaadusi.

Kui külalisele pakub huvi, kuuleb ta lugusid maja ajaloost ja huvitavatest seikadest, mis toimunud selles endises koolimajas. Kohviku osas saab osa pillimängustki. Karmoškat mängib Luigas ise ja räägib juurde seiklustest, mis karmoškaansambliga mööda Eestit rännates on juhtunud.

Sõir on puhas käsitöö

Luigas on üks suuremaid sõira tutvustajaid. „Sõira algupära on siit. Mäletan, kuidas vanaema seda tegi. Olen sõira peal üles kasvanud. Kui on pidulaud, teeme ikka sõira,” sõnas ta.

Sõir on laagerdamata kohupiimajuust, traditsiooniline koduselt valmistatud piimatoit, mida tuntakse ennekõike ajaloolisel Võrumaal ja Setomaal ning nendega piirnevates kihelkondades Tartumaal.

Lõunanaabrite juures on sõira traditsioon laialt levinud Põhja-Lätis, aga see ulatub ka Petserimaale ja kaugemalegi Venemaale. Sõira teevad peamiselt vanemad perenaised, kes mäletavad selle valmistamist oma nooruspõlvest, kuid seda teevad nooremadki.

Nõukogude ajal kohalike sõirameistrite tooteid poest saada ei olnud, aeg-ajalt võis näha vaid Lätis tööstuslikult valmistatud sõira. Tänapäeval on õnneks peale kasvanud hulk perenaisi, kes on kas oma esivanematelt või mõnelt asjatundjalt omandanud oskuse valmistada traditsioonilisi kohalikke toite. Luigaski teeb sõira valmistamise õpitubasid. Küll aga tuleb tunnistada, et igal setu perenaisel on oma sõira tegemise tava ja retsept.

Kuue ettevõtja algatusel esitas maaeluministeerium mullu novembris Euroopa Komisjonile taotluse anda ajaloolisel Seto- ja Võrumaal valmistatavale sõirale Euroopa Liidu geograafilise kaitse tähis, mis võimaldaks eristada piirkonnas toodetavat sõira muudest samalaadsetest toodetest ning kehtestada Kagu-Eesti sõirale kindlad kvaliteedi- ja tootmisnõuded. Luigas oli enam-vähem kindel, et otsus tuleb positiivne ja see annab tootjatele võimaluse. Aga võta näpust, Euroopa Komisjon ei mõistnud sõira olemust. Varem on Eestist positiivse otsuse ja geograafilise kaitse tähise saanud Estonian Vodka. Asjaga tegeldakse ja uus taotlus esitatakse tõenäoliselt juba sel sügisel.

Luigase sõnul saadeti E­uroopasse väga pikk ja põhjalik kirjeldus, milline sõir peab olema, milline on selle värv, konsistents, kuidas see peab lõhnama, milline on sõira kuju, millest seda tehakse ja nii edasi. Ta arvab, et kulub aega kui palju tahes, aga sõir selle Euroopa ,,kvaliteedimärgi” saab.

Luigas on Seto Kuningriigi sõirameistrite võistlusel saanud kolmel korral Seto Kuningriigi sõirameistri tiitli. Tema tehtud sõira tasub Mikitamäele maitsma minna küll. Nagu ka pelmeene, mida a­ugusti keskel peetud kostipäevale ehk kohvikute päevale tegi ta käsitsi 3080 tükki ja mis kõik ära söödi.

Pelmeenide ja sõira kodu