Seni, kuni hoolduskoormus lasub ebavõrdselt naiste õlul, pole Eestis võrdseid võimalusi. Me ei saa rääkida naiste valikuvabadusest, kui tegelikud valikud piirduvad dilemmaga, kas ma töötan või hooldan abivajavat eakat ema.
Emadepäev on liigutav päev, see on päev täis tunnustust, tähelepanu ja tänusõnu. Me kingime lilli, kirjutame kaarte ja kallistame natuke kauem kui tavaliselt. Kümned tuhanded naised tunnevad emaks olemise rõõmu. Ja see on ilus. Aga siis algab taas argipäev ja paljud emad jäävad oma koormaga taas üksi. Neile on aasta ülejäänud 364 päeva üks pidev, nähtamatu ja tasustamata hooldustöö, mida tuleb teha oma põhitöö kõrvalt.
Kui arvestada aasta lõpus naiste kodu ja perega seotud töötunnid kokku, siis annaks see päris hirmutava tulemuse: tuhanded tunnid kuluvad laste kasvatamisele, vanemate aitamisele, haige pereliikme eest hoolitsemisele, toidu tegemisele, pesu pesemisele, koristamisele, pere logistika korraldamisele ja muretsemisele. Seda tööd ei peeta karjääriks.
Vähemalt 20 tundi nädalas tegeleb Eestis tasustamata hooldustöödega ligi 27 000 inimest, valdavalt emad, kellest suurem osa käib leiba teenima päristööl või siis on olude sunnil pidanud sellest täielikult loobuma. Lastega peredes tegeleb igapäevase hooldusega 67% naistest ja 42% meestest.
Võrreldes paarikümne aasta taguse või veelgi kaugema ajaga on tegu küll olulise edasiminekuga. Meeste panus on aastatega suurenenud. Aga see ei tee probleemi olematuks. Tegu pole lihtsalt elukorraldusega, vaid struktuurse ebavõrdsusega, millel on selged tagajärjed naiste tervisele, sissetulekule ja võimalustele.
Kohati meestekeskne ühiskond justkui eeldab endiselt, et hoolitsemine on naise asi. Ikka veel on elujõus ideaal tublist naisest, kes ei kurda, kes jaksab ega küsi abi. Selline ideaal on väsitav ja kahjulik ega toeta naisi, vaid vaigistab neid. On neid, kes ütlevad, et pere ja kodu hoidmine ongi naise loomulik roll, vaat et privileeg, mille eest tänulik olla. Vahel on sellise privileegi hinnaks katkine tervis ja katkestatud karjäär. Tulevikus toob see privileeg kaasa väiksema pensioni.
Olen ise kahe lapse ema, tütar ja tütretütar. Mul on vedanud. Minu elukaaslane osaleb aktiivselt laste kasvatamises ja toetavad vanavanemad on asendamatuks abiks ajal, mil ma töötan mandril. Aga iga kord, kui keegi ütleb, et „küll ema saab hakkama,“ siis ma mõtlen neile sadadele naistele, kes ei saa või kellel on väga raske. Näiteks mitmel töökohal rabavatele üksikemadele või haigeid lapsi põetavatele emadele, kes ei saa öösel magada.
Sotsiaaldemokraadina ütlen otse: seni, kuni hoolduskoormus lasub ebavõrdselt naiste õlul, pole Eestis võrdseid võimalusi. Me ei saa rääkida naiste valikuvabadusest, kui tegelikud valikud piirduvad dilemmaga, kas ma töötan või hooldan abivajavat eakat ema. Me ei saa rääkida pereväärtustest, kui pere vajadused lahenevad emade eneseohverduse kaudu. Saab teisiti. Koormust saab paremini jagada peresiseselt, aga ka riiklikult. Hoolitsemisest peab saama nähtav ja väärtustatud töö. See töö ei tohi olla vaikiva eeldusena naise olemusesse kirjutatud kohustus.
Emade aukohale tõstmine emadepäeval on õige ja ilus, nagu on ilusad ja õiged ka kallistused ja lilled. Aga nende kõrvale on vaja rääkida tõtt – suur osa Eesti emadest on ülekoormatud. Emad ei vaja ainult tänu. Nad vajavad tegusid, head partnerit enda kõrvale, toetavat keskkonda. Samuti vajavad nad ka ühiskondlike hoiakute ja väärtushinnangute kiiremat muutust.
EMADEPÄEV | Reili Rand: ilusat emadepäeva – nüüd mine korista, pese, tee süüa, kasvata ja hoolda!