Kümnendiku jõukate ülekuldamisele kulub enam kui 100 miljonit eurot. Samal ajal ulatub eelarve puudujääk lähiaastatel ligi kahe miljardi euroni, riigi laenukoormus paisub mühinal ja intressimaksed mitmekordistuvad. Kõik see teeb karuteene ka meie majandusele ja kahandab tulevikuväljavaateid.
Kahetsusväärselt vaatab tuleva aasta eelarvest ka laiemalt vastu ebaõiglus. Sotsiaaldemokraadid teevad eelarvele mitu muudatusettepanekut, mis on suunatud sinna, kus riigi tuge on kõige rohkem vaja. Tahtsime tänavu suvel tõsta lisaeelarvega toimetulekutoetust, mis on mõeldud kõige hapramas seisus inimestele, kuid koalitsioon hääletas meie ettepaneku maha. Nüüd soovib valitsus suurendada toimetulekupiiri napi 20 euro võrra, mis kindlasti ei ole piisav. Meie soov on, et toimetulekupiir kerkiks 300 euroni, et puuduses elavad leibkonnad saaksid päriselt abi.
Viimastel kuudel on üksjagu juttu olnud erihoolekande kriisist, mille lahendamine on riigi kohustus. Tundsin ja tajusin erihoolekandega seotud muresid ka valijatega suheldes Lüganusel korduvalt. Pean tunnistama, et need olid kõige enam valu tegevad. Sest sajad vaimupuude ja psüühikahäiretega inimesed ootavad erihoolekandeteenuste järjekordades. Murest murtud on ka nende lähedased. Lisaraha vajadus selles valdkonnas on lausa karjuv. Eelarvesse kirjutatud 4 miljoni euroga ei ole võimalik isegi tulekahju kustutada, mistõttu taotleme 30 lisamiljoni eraldamist.
Pean viimaste aastate üheks halvimaks poliitiliseks otsuseks huvihariduse kärbet, mis kõige valusamalt puudutab just kaugemate piirkondade lapsi ja maalapsi. Olen ise saanud tuule tiibadesse just Kiviõli kunstide koolis õppides ning sellest inspireerituna olin ka üks neist, kes töötasid välja huvihariduse toetuse, mida kohalikud omavalitsused riigilt lisaks saavad.
Viie aastaga aga on huvihariduse toetus kolmandiku võrra vähenenud, mis tähendab, et juurde on tulnud neid lapsi ja noori, kellele trenn või huviring ei ole kättesaadav. Huvihariduse riiklik rahastamine peab paranema. Selles kaasa löömine aitab ennetada noorte riskikäitumist ja vaimseid probleeme, teeb enesekindlamaks ning arendab nende sotsiaalsust ja koostöövõimet. Kui igale Eesti lapsele on tagatud üks tasuta trenn või huviring, annab see neile eluks parema stardiplatvormi.
Samuti taotleme pikalt ühel eurol olnud laste koolilõuna toetuse tõstmist. Minu ema on koolis kokk ning tean väga hästi, kui raske on selle rahaga pakkuda lastele täisväärtuslikku toitu. Üha enam krutitakse ministeeriumi poolt peale nõudeid määrustega, kuid vajalik rahastus jääb tagamata.
Toetame ka palgatõusu lasteaiaõpetajatele, et nende töötasu ei jääks õpetajate palgatasemest maha. Kohalikud omavalitsused on sunnitud küll palku tõstma, kuid riigipoolne toetus on jäänud aastaid samaks.
Ning minule südamelähedane on ka Eesti toiduga seonduv. Sotsiaaldemokraadid seisavad jätkuvalt selle eest, et toidukorv muutuks Eesti inimestele lõpuks taskukohasemaks. Eelmise aasta sügisel alustasin regionaal- ja põllumajandusministrina tööd toiduainete hinnatõusu pidurdamiseks ning toiduainete käibemaksu langetamise nimel. Toidukaupade hinnatõusud jätkuvad ja täna võib öelda, et sellel ideel on üldrahvalik toetus, millest küll paremvalitsus kõrgilt mööda vaatab.
Tugevat ja ühtehoidvat Eestit ei saa ehitada suurenevale ebavõrdsusele, odavale tööjõule ja valusate sotsiaalprobleemide eiramisele. Kõik see õõnestab ka meie inimeste kaitsetahet.
Riigieelarve teine lugemine ootab ees − loodetavasti mõistab ka valitsus, et praegusel kujul on suur hulk inimesi kaotajate poolel, ja nõustub eelarve õiglasemaks tegemisega.
