Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaregulatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks.
Mõned päevad tagasi kirjutas metsamees ja looduskaitsja Mati Sepp sotsiaalmeedias Saaremaal ja Ida-Virumaal nähtud vaatepildist: ühes servas möllavad harvesterid, teises hävitab loodust meie oma valitsus.
Looduskaitsja silme ees laiusid lõputud raielangid. Aga need polnud lihtsalt langenud puud ja pahupidi pööratud maa. Need olid tuhandete pesitsevate lindude ja teiste liikide purustatud kodud.
Kuid jõhkrus, millega meie ühist vara, elusloodust hävitatakse veel sellega ei lõpe, sest Reformierakond on otsustanud ära majandada 70% kogu metsamaast. Samal ajal oleks raie lubatud ka ülejäänud kolmekümnel protsendil.
Bürokraatia kübaratrikk
Pole möödunud aastatki kui tänane peaminister kliimaministrina avalikkusele kavalalt puru silma ajas, jättes mulje hoolimisest ja mõistmisest. Justkui ta päriselt mõistaks inimkonna globaalset väljakutset kliimamuutuse pidurdamisest ja majanduse looduse piiridesse mahutamisest.
See kõik oli kaval trikk. Lihtsalt kogenud mängurina oskas ta enne silma pilgutamist kokku keeratud käki nimega kliimaseadus edasi veeretada ja oma käed justkui puhtaks pühkida.
Aga nüüd, kus see näitemäng on läbi, näeme väga selgelt, miks bürokraatia vähendamise ettekäändel Sotsiaaldemokraatlik erakond valitsusest minema tuli saata.
Sotse ei saadetud minema seepärast, et me ei soovinud riiki reformida, meist tuli lahti saada, sest me ei olnud nõus demokraatiat ja vastutust oma riigi ning rahva tuleviku eest väärtusvabale majanduseliidile loovutama.
Bürokraatia vähendamise loosungi all tegeletakse demokraatia vähendamisega
Sisuliselt toetatakse väikse seltskonna ettevõtjate jätkusuutmatuid ärimudeleid kogu ülejäänud ühiskonna huvide arvelt. Nagu Arno Lauk Müürilehes tabavalt analüüsib, on valitsuse ja ettevõtjate koostöös „õhema riigi“ loosungi all alustatud protsessi, mis ei tähenda mitte üksnes halduskoormuse vähendamist, vaid demokraatlike institutsioonide ja järelevalve nõrgestamist.
See loob pinnase, kus kitsad ärihuvid saavad valitsuspoliitikaks, läbipaistvust asendab otseühendus seadusandjatega ja kaotajaks jäävad just need inimesed, kelle hääl ühiskonnas on niigi vaiksem. Teistest liikidest ja looduskeskkonnast üldiselt rääkimata. Õhem riik võib tähendada paksemaid kasumeid, aga mitte tugevamat ja õiglasemat Eestit.
Majanduskasvu nõukoja varjus on loodud justkui uus varivalitsemise vorm, kus suurärimeeste, erakondade rahastajate ja poliitilise eliidi vahelised sidemed muudetakse seadusandlikuks mõjuks.
Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad ega seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaregulatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks.
Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam ainult halduskorraldus – see on demokraatia põhialuste murendamine.
Michali valitsus, millel pole rahva usaldust, teeb otsuseid, milleks ta pole mandaati küsinud, kuid mille mõjud ulatuvad kaugele üle põlvkondade.
See pole niisama jutt. Need on numbritega kaetud faktid. Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringu andmetel on Eesti valitsust usaldavate elanike osakaal 2025. aasta märtsis, peale eelmise valitsusliidu lagunemist, vähenenud 29 protsendile, mis on viimaste aastate madalaim tulemus (detsembris 2024 oli vastav näitaja 39%).
Viimaste aastate madalaimal tasemel on ka elanike usk Eesti riigi turvalisusesse ning kuuluvustunne Eesti ühiskonda.
Ühiskond, mis peab end välisvaenlase võimaliku rünnaku vastu kindlustama, saab oma enda riigi valitsuselt ühe nätaka teise järel. See on radikalismi ja lootusetuse kasvulava, sest ka kõige kannatlikumal eestlasel saab ühel hetkel mõõt täis.
Me ei saa ehitada tugevat ja turvalist riiki, kui samal ajal raiume läbi selle juuri. Eesti mets ei ole pelgalt tooraine – see on meie julgeolek, meie aktiivselt süsinikku siduva mehanismina toimiv kapital, meie kultuuri osa. Ja kui valitsus annab ära 70% sellest, siis tuleb küsida: „Kellele see otsus kasulik on?“
Mitte ettevõtjatele, kes peavad konkureerima nendega, kes loodusvaradele ebaausa eelise saavad. Ja kindlasti mitte Eesti riigi majandusele tervikuna, mis kaotab läbipaistmatuse tõttu nii välismaailma kui ka oma inimeste usalduse.
Kindlasti ka mitte noortele, kelle tuleviku eest me peaksime seisma. Mitte õpetajatele, päästjatele, looduskaitsjatele ega kohalikele kogukondadele. Mitte emadele – neile, kes iga päev muretsevad, kas nende lastel on turvaline kodumaa, puhas õhk ja elamisväärne tulevik. Mitte neile, kes südames kannavad lootust, et nende pingutus ei lähe tühja. Mitte inimestele, kes soovivad oma lastele ja lastelastele alles jätta midagi enamat kui roheline laik kaardil ja reaalsuses surnud maastik.
Ma ei kutsu üles valitsust, riigikogu ja rahvast ainult keskkonna kaitsele. Ma kutsun üles aususele. Meie kõigi riik vajab arutelu, kus loodus pole see, millest me üle sõidame, vaid see, mida me alles hoiame. See ei ole tagurlus, vaid tarkus. See pole valiku, vaid ellujäämise küsimus.