Kui rääkida menstruatsioonist, on paljudel endiselt tahtmine häält tasandada, pilk kõrvale pöörata ja teemat pehmendada või naljaks pöörata. Justkui räägiksime millestki piinlikust, millega normaalses seltskonnas lihtsalt ei tegeleta. Aga menstruatsioon ei kao selle tõttu kuhugi. See ei ole valik. See on korduv füsioloogiline reaalsus, mis saadab poolt inimkonda umbes kolmandiku nende elust. Ja sellel on hind.

Tegelikult on neid hindasid rohkem kui üks. On füüsiline hind – ebamugavus, valu, väsimus. On emotsionaalne hind – häbi, nähtamatus, abi ja toe puudumine. Ja on rahaline hind – sidemed, tampoonid, valuvaigistid, pesukaitsed, pesu, voodiriided ja rõivad mida ei saa päästa. Eestis maksab see kõik rohkem kui enamikes Euroopa Liidu riikides ja nüüdsest lisandub sellele ka 15-aasta taguse 9% asemel lausa 24%line käibemaks.

Aga mida tähendab menstruatsioon siis, kui sul pole raha? Kui sa pead jääma eemale mõnest tunnist või huvitegevusest, sest sa ei saa endale sidemeid lubada? Kui sa istud tunni ajal oma vereloigus, sest ema valis leiva, mitte tampooni? Eestis puudutab see probleem iga kuu hinnanguliselt iga kuuendat koolitüdrukut. Mitte kuskil kolmandas maailmas, vaid meie klassiruumides, meie koridorides, meie tütarde ja õdede igapäevas.

MTÜ Päevad ja Ööd on teinud viimased neli aastat midagi, mida võiks pidada enesestmõistetavaks riiklikuks teenuseks: viinud tasuta menstruatsioonitarbed koolide tualettruumidesse. Mitte õpetajate kappi, mitte kooli õe ukse taha, vaid just sinna, kuhu need kuuluvad – samamoodi nagu WC-paber ja seep. Selle töö käigus on aidatud sadu koole ja tuhandeid tüdrukuid. Kuid isegi sel moel, annetuste ja vabatahtliku töö toel, jääb abivajajaid endiselt abita. Oleme oma tööd teinud 4 aastat ja selle ajaga on mõned suuremad omavalitsused ka lubanud koolidel selle kulu katta. Kahjuks pole mitte kõik koolid jäänud sidemeid pakkuma, sest nende tellimine ja KOVilt selleks raha taotlemine on piisavalt tüütu, et see vaikselt laualt maha lükata. Tõsi, enamik koole, kus on teema eest entusiastlik eestvedaja ja vastutaja, on programmiga liitudes ka seda edaspidi püüdnud tagada.
See kõik ei ole aga ainult hügieeni küsimus. See on õiguse küsimus. Õigus õppida ilma hirmuta, et su pükstel on plekid. Õigus liikuda, sõltumata sellest, kas taskuraha eest jagus sel korral tampooni ostmiseks. Õigus oma kehas elada väärikalt, mitte varjudes, eemale jäädes.

Me armastame rääkida võrdsetest võimalustest ja sellest, kuidas haridus on kõigile kättesaadav. Aga mida on see väärt, kui tüdruk peab kord kuus koju jääma, sest ta ei saa endale lubada midagi nii elementaarset nagu sidemepakk? Menstruatsioon ei ole valik. Aga selle väärikas läbimine võiks olla meie koolisüsteemi normaalne osa.
Hoolivus on küll sügavalt isiklik asi, aga sellel peaks olema ka struktuur. Sellepärast ei saa menstruatsioonivaesuse leevendamine jääda ainult vabaühenduste või heade inimeste südametunnistuse küsimuseks.
Ja kõige selle juures ongi üks valus küsimus, millest ei saa mööda vaadata: kus on riik?

Veel kevadel kinnitas sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakond ajakirjandusele, et on ettevalmistamisel eelnõu, mis seaks koolidele mõistliku ja vajaliku kohustuse – tagada tütarlastele hügieenisidemete kättesaadavus koolitualettides. Mitte sotsiaalpedagoogi laualt, mitte kooliõe ukse tagant, vaid seal, kus selle järele vajadus tekib – tualettruumis.
Aga see määruse eelnõu on tänaseks… kadunud. Vähemalt eelnõude infosüsteemist ei leia seda. Justkui polekski kunagi kavandatud. Justkui oleks kogu teema uue ministri saabumisega kuhugi sahtlisse tagasi pandud – samasse, kuhu varem paigutati kõik need „väikesed” ebavõrdsused, mis ei kõla valijale piisavalt uhkelt ega valjult.
Kui riik suudab planeerida kümneid miljoneid uute relvasüsteemide ja logistika alla, siis suudab ta ka tagada, et Eesti tüdrukutel oleks koolis olemas see kõige elementaarsem, hügieeniline, inimlik väärikus. Sest kui riik vaikib, jäävadki seda tööd tegema vabaühendused, emad, õpetajad ja annetajad. Ja mõnikord tüdrukud ise, kes kleebivad WC-seinale sidemekarbi kirjaga: “Kui sul on vaja, võta. Kui sul on üle, lisa.”
Aga nii ei peaks olema. Ühegi valitsuse tagasihoidlikkus inimväärikuse küsimustes ei tohiks kunagi olla vaikimisi poliitika.Vormi lõpp

Ja veel – riik, mis maksustab menstruatsioonitarbeid maksimaalse käibemaksumääraga, ütleb sisuliselt: “Jah, me näeme, et see on vajalik, aga me ei kavatsegi seda soodustada.” Menstruatsioonimaks ei ole lihtsalt maks, see on sõnum. Ja see sõnum on vale. Kõige lihtsam samm oleks käibemaksu langetamine kõikidele menstruatsioonitarvetele ja ka imiku- ja lapsemähkmetele. Selle tee on valinud juba mitmed Euroopa riigid, mõistes, et need on tooted, mille kättesaadavus ei tohi sõltuda rahakoti paksusest. On aeg, et Eesti lõpetaks loomulike kehaliste protsesside karistamise maksupoliitikaga.

Lisaks tuleks kiiremas korras muuta määrust “Tervisekaitsenõuded koolidele”, mis pärineb aastast 2013. Seal seisab: § 9 lg 3: Duši- ja tualettruum peab olema varustatud hügieeni tagamiseks vajalike vahenditega… Kuid see ei tähenda enamike koolipidajate silmis sidemeid. Palun lisame sinna selgesõnalise täienduse.
Me peame rääkima menstruatsioonist, sest see on osa elust. Me peame sellest rääkima avalikult, nähtavalt, väärikalt. Mitte vaid tütarlastele suunatud esmaspäeva hommikuti peetud vaikses loengus, kus õpetaja sosinal räägib “päevadest” ja poisid saavad samal ajal kodus põõnata. Me peame sellest rääkima nagu igast teisest sotsiaalpoliitilisest probleemist, mis vajab lahendust, mitte peitu pugemist ja lootust, et ehk läheb mööda. Jah – enamikel naistel umbes 30 aastaga lähebki mööda. Aga seni?

Tüdrukute mõistmine ja toetamine algab teema nähtavaks tegemisest. Ja nähtavus ei tähenda ainult plakatit kooliseinal või brošüüri õpiku vahel. See tähendab reaalset kättesaadavust. Tarvikuid, mis on olemas, siis kui neid vaja on. Seal, kus neid vaja on – kõikide koolide tualettruumides.
Ja lõpuks – empaatia on õpitav. Kui praegused koolinoored näeksid koolipidajaid tagamas oma koolides ligipääsetavad menstruatsioonitarbed, siis nad kasvavad suureks teadmisega, et hoolivus ei ole luksus. See on inimlikkuse alus ja kool on turvaline koht.

See, kuidas me kohtleme menstruatsiooni, ei näita ainult seda, kuidas me kohtleme oma tüdrukuid, vaid seda, kuidas me väärtustame inimväärikust kõige argisemal kujul. Sidemete ligipääsetavuse tagamine on üks väike, kuid tähendusrikas samm selle poole, et iga tüdruk tunneks – ma olen oluline. Mul on õigus olla. Mul on koht, kus minust hoolitakse.
Nii et jah – me vajame seadusi. Me vajame struktuure. Aga kõigepealt vajame ühiskonda, kes ei pöörita silmi ega turtsu naerda, kui kõne alla tuleb menstruatsioon. Me vajame julgust öelda, et see ei ole ainult naiste probleem. See on meie kõigi probleem. Ja veelgi enam – see on meie kõigi vastutus.

Eveliis Padar, MTÜ Päevad ja Ööd asutaja ja tegevjuht

Ilmus 19.06.2025 Eesti Päevalehes
https://epl.delfi.ee/artikkel/120385544/eveliis-padar-mida-on-tasuta-haridus-vaart-kui-moni-tudruk-peab-kord-kuus-koju-jaama-sest-ta-ei-saa-endale-lubada-tampoone