Riik võiks lapse sünni korral teha vanema(te) II sambasse ühekordse lisasissemakse lisaks olemasolevale sünnitoetusele ja lapsetoetusele. Selline stardipanus aitaks vähendada vanemlusega seotud pensionikahju ning anda noorele perele täiendav vara, mida kasutada näiteks kodulaenu tagatiseks.

Noortele peredele suurema kindlustunde loomine on muutunud järjest aktuaalsemaks aruteluteemaks. On see põhjus eelseisvad riigikogu valimised, mure negatiivseid rekordeid purustava sündimuse üle või mõlema koosmõjul, on diskussioon iseenesest hea ja õigel teel ning erakonnad pakuvad järjestikku oma ideid.

Majanduslik kindlustunne igas vanuses

Reformierakond leiab, et lisaks juba olemasolevale ühiskondlikule survele võiks naistele lisada ka rahalise surve ning on välja pakkunud mõtte suurendada kuni 28-aastaste esmakordselt lapsevanemaks saavate noorte vanemahüvitist. Kindlustunne ei muutu üleöö sünnipäeva saabudes. Selline järsk vanusepiir on ebaõiglane ja liiga lihtsustatud. Kas 29-aastasel perekonnal kindlustunnet justkui tõstma enam ei peagi? Läinud rong?

Ka ministeeriumi analüüs ei paku tegelikult sellist jäiklihtsat reformierakondlikku lahendust, kuigi number 28 käib sealt tõepoolest läbi. Nimelt on Eesti naiste keskmine vanus esmakordselt emaks saajatel 28,9 aastat. Fookus peab olema aga mujal. Küsimus ei ole vanuses, vaid majanduslikus kindluses.

Keskerakonna aseesimees Jaak Madison pakub välja küll teoreetiliselt justkui etema lahenduse, milleks on kõigile täpselt sama hüvitis sõltumata tegelikust sissetulekust ehk 1600 eurot. Kuigi olen päri, et vähendasime vanemahüvitise lage kolmekordsest keskmisest kahekordseni ning võiksime nüüd arutada ka põranda tõstmist, siis… Keskmisest palgast palju väiksema vanemahüvitise pakkumine ei ole mõistlik meede.

Võib päris kindel olla, et sissetulekust mittesõltuva vanemahüvitise sisseseadmine paneb veelgi enam keskenduma karjäärile ja vara kasvatamisele ning seega ka lapse saamist hoopis edasi lükkama, et mitte oma elujärjes kaotada. See on täpselt vastupidine efekt, mida me tegelikult saavutada tahame.

Kui lahke vanemahüvitis on meil suhteliselt ainulaadne, siis sündimuse suurendamise meetmeid on maailmas hulgi. Kõigil omad plussid ja ühtlasi ka alati miinuseid, olgu selleks kodulaenude käendused noortele, võla vähendamine lapse sünni puhul, suured sünnitoetused või midagi muud.

Mure on aga suures plaanis ühine. Esmakordselt vanemateks saavate noorte vanus kipub järjest kasvama. See tähendab, et laste arv peres jääb sedavõrd väiksemaks ning see sunnib riike ning parteisid otsima erinevaid lahendusi, kuidas perede kindlustunnet tõsta.

Suurem pension ja oma kodu

Sotsiaalministeerium toob oma uuringus välja, et sobiva eluaseme puudumine on pere loomise ja laste saamise üheks keskseks takistuseks. Kinnisvara hindadest võib pikalt rääkida, selle põhjustest ning tagajärgedest, kuid peab tunnistama, et maagilist lahendust pole.

Jah, pealinnas on võimalik hea planeerimisega ning üürituru soodustamisega eluaseme kättesaadavust muidugi parandada, on ka noortele peredele mõeldud kodulaenukäendused, kuid kinnisvara hinnad liiguvad omasoodu kõrgustesse edasi. Üha enam tallinlasi ei jaksa oma kodu eest maksta ning eluasemekulud tõusevad kiiremini kui palgad. Kõrged hinnad toovad kaasa väiksemad kodud arendajatelt, sest iga ruutmeeter maksab.

Võiks ju anda suurema summa otse kätte, kuid majandusloogika vastu ei saa ning hinnad nõudluse suurenedes kasvavad. Ka ei saa eesmärk olla see, et toetame riiklikult kinnisvara kokkuostmist, mida igaüks vaba rahaga teha saaks. Valitsus on plaaninud võimaldada teist pensionisammast kasutada kodulaenu tagatiseks, mis mulle isiklikult meeldib, kuid noorel inimesel ei ole sinna sambasse suurt midagi kogunenud.

Teisalt tähendab vanemaks saamine seda, et oma karjäär pannakse lühemalt või pikemalt pausile, mistõttu räägime järjestikkude sündide toetamisest, palga korrigeerimisest ja vanemate õigusest olla oma tööandja poolt õiglaselt ja õiguspäraselt koheldud. Vaatamata erinevatele meetmetele võib paus karjääris tähendada väiksemat palka, mis omakorda toob tulevikus kaasa väiksema pensioni.

Arenguseire Keskuse raport toob välja, et inimene, kes on liitunud II sambaga, saab loota tulevikus tänu sambas teenitud tootlusele märksa kõrgemale pensionile, kui see, kes pole II sambaga liitunud. Seega võiks meie eesmärk olla seegi, et võimalikult palju inimesi oleks siiski vastutustundlikult enda pensioniks valmistumas.

Seda kõike silmas pidades on mul konkreetne ettepanek. Iga sünni korral võiks riik teha II sambasse sissemakse. Summa on diskussiooni küsimus, kuid näiteks 5000 eurot (2500 mõlemale vanemale või terviksumma ühele vanemale) tähendaks riigieelarvele ca 50 miljonit eurot, mis ei ole ületamatu summa. See on 10 korda väiksem summa kui kõrgema sissetulekuga inimesi toetav tulumaksureform.

Meetme plussideks oleks nii võimalik kodulaenu tagatise võimaldamine noorele perele, et toetada oma kodu ostmist, renoveerimist või suurema elamispinna soetamist. Kui seda vajadust ei ole, on tegemist investeeringu, mis jääb kasvama ja pakub tulevikus suuremat pensionit. Lisaks oleks see lisapõhjus kas olla või taasliituda teise sambaga.

See ei oleks lihtsalt järjekordne rahaline toetus. Lapse sünni puhul ei anta ainult tarbimisraha, vaid luuakse vanematele päriselt kasvav vara. See oleks korraga nii pere-, eluaseme- kui pensionipoliitika.

Andre Hanimägi: riik võiks toetada lapse sünni puhul pere teed oma koduni