Tartu seisab silmitsi hariduskriisiga, mille juured ei peitu üksnes koolikohtade nappuses. Tegemist on väärtuskriisiga, mis nõuab uut mõtteviisi, otsustusjulgust ja tulevikku vaatavat juhtimist.

Viimastel aastatel on Tartu gümnaasiumiharidus sattunud surve alla. Selles on oma roll
mitmetel teguritel. Esiteks demograafia: aastatel 2009–2012 sündis Eestis rohkem lapsi kui
kümnend varem ning see põlvkond on nüüd jõudmas keskharidusse. Teiseks on Tartu olnud
aastaid sisserände sihtkoht – siia on kolinud noori peresid üle Eesti, mis suurendab
haridusteenuse vajadust veelgi.

Kolmandaks tuleb arvestada Tartu kui tippgümnaasiumite keskuse rolli. Hugo Treffneri,
Miina Härma ja Jaan Poska gümnaasiumid meelitavad õpilasi üle kogu Eesti, mis tähendab,
et kohalikel põhikoolilõpetajatel tuleb konkureerida mitte ainult linna, vaid kogu riigi
noortega. See loob olukorra, kus tugevad koolid ei suuda enam vastata nõudlusele – klassid
on täis, õpetajate koormus ületab mõistlikku piiri ning linnale esitatakse üha valjemaid ootusi
hariduspinna suurendamiseks.

Kuid pelgalt koolihoonete rajamisest ei piisa, kui puudub selgus, kelle vastutusel ja rahastusel
see peaks toimuma. Riik on viimastel aastatel liikunud keskhariduse riigistamise suunas – nii
gümnaasiumide kui kutsekoolide puhul. Samal ajal on tehtud ettepanek muuta keskharidus
kohustuslikuks. Need suunad ei ole iseenesest halvad, kuid on tekitanud küsimusi: kas ja
kuidas saab linn tulevikus oma haridusvõrku planeerida, kui kogu süsteem liigub riigi
haldusalasse? Otsused haridustaristu osas venivad, sest vastutuse piirid on ähmased. Kui
juhtimine hajub, siis otsustamine aeglustub – ja selle hinnaks on noorte inimeste
arenguvõimalused.

Hariduspoliitika seisukohast on üks murettekitavamaid nähtusi visalt püsiv ühiskondlik
hoiak, mille kohaselt on gümnaasium ainus ja väärikas tee pärast põhikooli. See
aegunud ja piirav arusaam ei vasta tänase tööturu vajadustele ei Eestis ega Euroopas. Tõsiasi,
et vaid 23% Tartu põhikoolilõpetajatest suundub kutsekooli, ei räägi kutsehariduse nõrkusest,
vaid peegeldab sügavale juurdunud väärhoiakut. Kui tahame tagada noortele sisulise
valikuvabaduse ja valmistada neid ette eluks, mitte ainult eksamiteks, siis on meil nii
poliitiline kui ka moraalne vastutus seda hoiakut teadlikult ja järjepidevalt muuta.
Kutseharidus on tänaseks sisuliselt ja vormiliselt tõusnud võrdseks, paljudele noortele aga ka
pragmaatilisemaks alternatiiviks gümnaasiumiharidusele. Nii Tartu Rakenduslik Kolledž kui
Tartu Kunstikool on aastaid arendanud nelja-aastaseid õppekavasid, mis ühendavad tugeva
keskhariduse ja praktilised oskused. Nende koolide lõpetajad suunduvad edasi kõrgkooli,
ettevõtlusesse või tööturule – sageli kiiremini ja sihitumalt kui gümnaasiumitee kaudu.
Seda tausta arvestades oli eriti kahetsusväärne kuulda, kui Tartu linnavolikogu istungil
volikogu liige Silver Kuusik võrdles kutsekooli minekut „sundrändega“. Sellised
väljaütlemised ei ole lihtsalt halva maitsega – need õõnestavad aastatepikkust tööd, mida on
tehtud kutsehariduse kvaliteedi ja väärikuse tõstmiseks. Veelgi enam, need demoraliseerivad
noori, kes valivad teadlikult praktilise tee.

Kutseharidus ei ole „plaan B“ – see on sihiteadlik haridusvalik, mis valmistab ette tehnikuid,
IT-spetsialiste, loovisikuid ja ettevõtjaid. Kutsekoolide lõpetajate konkurentsivõime ei jää alla
gümnaasiumilõpetajatele, pigem vastupidi – praktiliste oskustega noortel on tugevam
lähtekoht, et ühendada töö ja edasiõpe.

Tartu hariduskriisi lahendamine ei saa piirduda lühiajaliste abinõude või lisapingiga Poska
või Härma majas. Me vajame strateegilist visiooni, mis algab noorte teavitamisest juba
põhikooli tasemel. Me peame andma igale noorele ausa ja väärtustava info kõikide
haridusvalikute kohta – ilma hierarhiata, ilma häbimärgistamiseta.
Kutsehariduse tutvustamine ei tohi olla kampaaniapõhine, vaid järjepidev ja sihipärane
tegevus, mille taga seisavad nii linn, koolid kui ka riik. Noortel peab olema valikuvabadus –
mitte surve ühele ainsale rajale.

Tartu vajab volikogu, mis ei kanna kaasas eilseid eelarvamusi, vaid suudab kujundada
homset. Visiooni, mis ei sea haridustasemetele väärtuslikkuse järku, vaid loob kõigile
noortele võrdse ligipääsu võimalustele.

Hariduskriis on äratuskell – mitte ainult koolijuhtidele või õpetajatele, vaid kogu linnale.
Küsimus on, kas me ärkame selle peale või lükkame kella edasi.

Ismail Mirzojev: Tartu hariduskriisi ei lahenda lisapingiga Poskas või Härmas