Põllumajandus ja toidutootmine on kõige alus. Kolm korda päevas peame sööma igaüks. Kehvad ilmasikutingimused, murettekitavad haigused ning aina kasvav toidu hind on pannud aga põllumajanduse ning toidutootmise Eestis raskesse seisu.
Paljutõotav oli ilm veel kevadel, mis lubas põllumeestele head saaki. See on aga hakanud pöörduma ja Eesti kaguosa tabanud pidevad vihmavalingud on sealsed põllumehed suviviljade osas tühjade kätega jätmas. Õigemini on nendes kätes vaid tehtud kulutustest tekkinud võlad.
Käisime ise Kagu-Eesti põldusid kaemas ja olime tunnistajaks, kuidas näiteks kevadel 100 hektarit kanepit külvanud Mõniste piirkonna Ojaveere talu põldudel on liigniiskuse tõttu tärganud vaid mõni üksik taim. Talurahvas ütleb, et ainuüksi kvaliteetselt seemnelt saadud kahju ulatub ligi 40 000 euroni – rääkimata muudest kuludest, mis tööga kaasnesid. Kasumist, mis aitaks investeerida ja areneda, ei tasu unistadagi. Oluliselt paremini pole läinud ka teistel suviviljadel.
Kehvadest ilmastikuoludest tekkiva kahju puhul eeldavad tootjad riigi kiiret ja mõistvat suhtumist. Täiesti elementaarne on tootjatel loota, et ikalduse ulatus tehakse kiiresti ja üheselt kindlaks ja et teatud tööde võimatuse või mõttetuse tõttu ei tabaks neid näiteks PRIA pindalatoetuste trahvid. Soovitakse ka selget sõnumit, kuidas dokumenteerida kahju ulatus, et võiks täie südamerahuga täiesti ikaldunud põllud üles harida ja näiteks talivili peale külvata. Kõige vähem vajavad niigi keerulises olukorras põllumehed vaidlemist ametkondadega kahjude olemasolu ja ulatuse osas. Selline asjade käik oleks lubamatu.
Samuti on oluline alustada läbirääkimisi kohe Euroopa Komisjoniga. Eelmisel aastal õnnestus saada märkimisväärsed toetused meie tootjate abistamiseks, kuid see ei juhtu üleöö, protsess võtab aega. Loomulikult tuleb sektorit muuta kriisikindlamaks erinevate investeeringutega. Kui tahame, et selles toidutootmises tegutseksid kohalikud tegijad, siis on vaja ka riigi poolt olla keerulistel aegadel toeks. Eelmised kaks rasket aastat, kus põllumajanduse kahjum oli läbi läbi aegade kõige suurem, seab tegijad raskesse olukorda, millest välja tulemine vajab teatud tingimustel eelarvelist toetust. Me ei tohi lubada, et tootjad on sunnitud oma tootmisressursid kulude katteks maha müüma.
Haiguste ennetamine peab olema prioriteet
Euroopas on kahjuks ringi liikumas ka suu- ja sõrataud ning bluetongue viirus, mida oleme suutnud õnneks siiani vältida. Kuid juba on meile kohale jõudnud ning taas meie seafarme rappimas ohtlik Aafrika seakatk. Mitme tuhande nakatunud sea hukkamine on tohutu löök tootjale, kuid ka märkimisväärne kulu tarbijale ja maksumaksjale.
Haiguste mõjul on märkimisväärselt kasvanud liha hind ning samal ajal võib tekkida olukordi, kus poelettidel laiutab hakklihariiulil tühjus. Haiguspuhangu ajal on loomulikult oluline, et riik aitaks ettevõtjale tekkinud kahju kiiresti korvata. Kuid tähtis on tegeleda ka ennetusega. Sigade Aafrika katku puhul on vajalik hoida kontrolli all metssigade arvukus, kes on peamised viiruse levitajad. Meil on siiani väga vedanud, et Eestis on toimiv jahimeeste organisatsioon, kes teeb riigiga tihedat koostööd. Vajaliku küttimise puhul peab olema võimalik saadud liha ka realiseerida ja siin koostöö veel hästi ei toimi – toorest liha müüa ei tohi, kuid mittenakatunud liha konserviks võib teha küll, aga kes need kogused ära tarbib? Probleemi lahendamiseks tegi üks siinkirjutajatekst regionaal- ja põllumajandusministrina korduvaid üleskutseid kaitseministeeriumile, et näiteks kaitseväes Eestis toodetud konserve ära kasutada. See aitaks toetada kohalikke toidutootjaid, ennetada ohtlikku haigust ning muidugi vähendaks ka tekkivat kahju riigieelarvele. Kahjuks ei ole lahendust siiani. Nii tarbivad tihti meie oma kaitseväelased mujalt sisse toodud toitu ning samal ajal võtab ohtlik haigus üha suuremad mõõtmed.
Toidu hinna kontrolli alla saamine
Kontrolli alla saada tuleb ka toidu hind. Võiksime ju läheneda “jürgenligilikult”, et hinna tõstmist pole mõtet kiruda, see on sama hea, kui ilma kirumine. Kuid justnimelt praegu peaksime mõtlema, et mida riik saaks teha selleks, et valdkonda aidata. Rääkisime hiljuti Võrumaal aastaid toidu tootmisega ja müügiga tegeleva ettevõtte omanikuga. Ta ütles toiduainete käibemaksu alandamise kohta karmilt, et küll sel rahandusminister Ligil seda demagoogiat kõigeks jätkub, tegelikult toimub hinnakujundus aga nii, et sisseostuhinnale lisatakse ettevõtte juurdehindlus, mis sisaldab tegevuskulusid ja kasumit. Letihind saadakse eelnev summa korrutatakse läbi riigi poolt määratud käibemaksuga. On ikka väga suur vahe, kas see on 5% (nagu mõnedes Euroopa riikides) või 24% nagu meil. Meil on sama kaup pea viiendiku kallim.
Toidu hinna ebaproportsionaalsel kasvul on mitu negatiivset mõju. Esiteks – toidukorvi hind mõjutab otseselt perede igapäevaseid kulutusi ning seega inimeste hakkamasaamist. Just madalama sissetulekuga inimesed maksavad oma rahakotist kõige suurema osa toidu ostmiseks. See, kui palju meie tarbijatena Eesti toitu suudame osta, mõjutab ka meie toidutootjate võimekust edasi tegutseda ning panustada Eesti majandusse. Kahjuks kehtib kindel reegel, et mida kallim ja kättesaamatum on eluks vajalik toidukorv, seda väiksemas osas on seal kvaliteetset Eesti toitu.
Aga mõju on laiemgi kui esmapilgul tundub. Võrumaal tegutsev muusik, kelle pere on aastaid toimetanud turismiga ütleb, et toiduainete käibemaks mõjutab selgelt Eesti turismi ja selle aktraktiivsust. Tema visiooni kohaselt võiksime olla Põhjamaade odavaim sihtkoht, kuid toidu osas oleme selgelt hindadega juba konkurentsist väljas. Kui kaotame turistid – väheneb ka paljude teiste kaupade ja teenuste ost ja tulu Eesti ettevõtjatele ja riigile. Vaja on kiiret muutust. Toiduainete käibemaksu alandamine leevendaks oluliselt olukorda ja ei teeks meid kokkuvõttes vaesemaks, vaid jätaks meie majanduse ellu.
Toidusektor on üks neist valdkondadest, kus meil on olemas tootmiseks vajalikud ressursid ja tingimused ning oluliselt suurem potentsiaal ka ekspordiks. Mis siis teha? Esmalt võiksime üle vaadata toiduainete käibemaksu, mida on nüüd juba lugematul arvul tõstatanud nii toidutootjad, tarbijad (samateemalisel rahvaalgatusel on kogutud kümneid tuhandeid allkirju!) ning ühiskonna eestkõnelejad. Kahjuks kurtidele kõrvadele. Oleme täna teisel kohal kõrgeima toiduainete käibemaksumääraga riik Euroopas. Teised riigid liiguvad vastupidises suunas, et oma ühiskonda säästa.