Vägivald pole üksnes see, kui sul silm siniseks lüüakse. Sinnamaani ei pea ootama. Hoiatusmärgid on ennegi õhus, teinekord pikki aastaid.

Kui kogu su elu, kõiki su tegemisi juhib pime hirm oma kaaslase ees, et kas sa suudad talle ikka piisavalt meelepärane olla – no mis elu see on?

Septembri keskel jõudis riigikogu menetlusse karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Toon sellest välja mõne olulisema muudatuse võrreldes kehtivaga.

Kaitse hõlmab ka vaimset tervist ja seda rõhutatakse pealkirjas eraldi. Räägime nüüd nii füüsilise kui vaimse tervise kahjustamisest. Kavas on ka laiendada ähvardamise regulatsiooni: sinna alla käib näiteks ähvardamine seksuaalvägivalla ja vabaduse võtmisega või lubadus kippuda laste ja teiste lähedaste kallale või kasutada survevahendeina intiimset materjali.

Lähisuhtevägivald hõlmab edaspidi selgemalt ka endisi partnereid. Pärast kooselu lõppu võib ju tõeline terror alles lahti minna, eriti kui kunagisi kaasasid seovad lapsed, vara või muud sidemed. Ahistav käitumine võib kesta veel aastaid pärast lahkuminekut ja sundida ohvrit oma elu põhjalikult muutma, sealhulgas telefoninumbrit, e-posti aadressi ning isegi kodukohta.

Hooldust vajavate, näiteks eakate ja puudega inimeste kaitseks saab hoolduskohustusega inimest karistada ka siis, kui too pole oma hoolealuse tervist küll kahjustanud või talle valu tekitanud, kuid on korduvalt ja teadlikult oma hooldatava inimväärikust maha tampinud.

Hiljutine WHO ülevaade rõhutab eraldi vanematevahelise vägivallaga kokku puutunud laste vaimse tervise riske.

Vaimne vägivald ei ole mitte ainult karjumine, asjade loopimine, kõiksugu koledustega ähvardamine. Mitmed rahvusvahelised uuringud näitavad küll, et räigematel juhtudel võib see viia ka seksuaalse ja füüsilise vägivallani, ohvri ärevushäiretest, traumajärgsest stressist ja depressioonist rääkimata. Vaimne vägivald on ometi ka ligimese väärikuse süstemaatiline õõnestamine, et saavutada teise üle võim.

Üksik ebameeldiv kommentaar ei pruugi veel tähendada väärkohtlemist. Küll aga on seda korduv käitumismuster, mille eesmärk ja mõju on kaaslase enesehinnangu, turvatunde või eneseväljenduse piiramine. See võib seisneda näiteks teise pidevas kritiseerimises, halvustavas naljaheitmises, süütunde tekitamises, aga ka haiglases kahtlustamises ning armukadeduses. Samuti kõigi ja kõige mahategemises, mis on teisele inimesele tähtis.

Jutt käib ka olukordadest, kus isegi lihtlabane küsimine pööratakse kärmelt küsimuse mõttelt inimese enda puudustele. Ka sellistest, kus ette on kirjutatud seegi, kelle juurde kaasa tohib minna, kellega rääkida, kas ja kus oma suu lahti teha.

Taolistes suhetes võibki ohver jääda päris üksi – ilma sõprade, pere, õpi- või töökaaslasteta. Vaimne vägivald võtab inimeselt tasapisi õiguse olla tema ise.

Igaühel on õigus elada vägivallavaba elu ning riigil on kohustus seda kaitsta.

Mentaalne vägivald on kõige sagedamini kogetud paarisuhtevägivalla vorm. Igati loogiline: võõra(ma) inimese juurest, kes sind alandada püüab, võib ju lihtsalt minema kõndida. 2024. aastal avaldatud statistikaameti suhteuuring kinnitab, et 41 protsenti Eesti naistest kogeb paarisuhtes vägivalda, viiendik partneri päris hirmutavat käitumist.

Muidugi saavad ka mehed väita, et naispool kodus muudkui tänitab ja terroriseerib verbaalselt. Sellegi kohta on tehtud küsitlus, aga eri metoodika ei lase andmeid siinkohal võrrelda.

Vaimset vägivalda on mõistagi veelgi raskem tõendada kui füüsilist – kui isegi vaeseomaks pekstud (sagedamini) naine võib koduvägivalda eitada või koguni võtta politseist tagasi sinna esitatud sellekohase avalduse. Miks? Aga sellepärast, et – eriti pikka aega kestnud olukorras – püüab ta lihtsalt ellu jääda, kaitsta ennast ja lapsi.

Siinkohal on väga tähtis rõhutada tervishoiu, hariduse, tööelu koostööd ning politseinike ja teiste spetsialistide koolitamist. Et ohvrit osataks märgata ja tema kogemust mõista. Ainult nõndaviisi saab talle kaitset pakkuda.

Verivärskelt ilmunud Euroopa Nõukogu ekspertkogu GREVIO hinnangul on Eesti päris hästi edasi liikunud Istanbuli konventsiooni täitmisega. Naistevastase ja lähisuhtevägivalla tõkestamise plusspoolel on nõusolekupõhise seksuaalsuhte defineerimine, lähisuhtevägivalla mõiste lisamine ohvriabi seadusesse, seksuaalhariduse tõhustamine koolides, naiste tugiteenuste võrgustiku toimimine.

Ometi puudub meil veel ühtne ja koordineeritud naistevastase vägivalla vastu võitlemise poliitika. Eesti vajab jätkusuutlikumat tugiteenuste rahastamist ja spetsialistid järjepidevamat koolitamist, ohvrid peavad õigusnõustamisele ligi pääsema ja vajadusel on selleks vaja riigi tuge.

Laste hooldus- ja suhtlusõiguse otsustes tuleb alati arvesse võtta naistevastast vägivalda ja selle mõju lastele ning ajaga kaasas käies – üha suuremat tähelepanu vajab veebis ja tehnoloogia abil toime pandud vägivald.

Euroopa Nõukogu rõhutab, et antud raport ei ole lihtsalt üks niisama mõttepaber, vaid väga konkreetne tegevuskava. Sest Istanbuli konventsiooni mõte on ju lihtne: igaühel on õigus elada vägivallavaba elu ning riigil on kohustus seda kaitsta.

Loomulikult ei tundu mingi karistusseadustiku muutmise seadus mistahes meediale nii atraktiivne teema kui mõne glamuuritari uueks tuunitud näolapp või suureks puhutud poliitskandaal. Kui aga mõnigi inimene saab sellest tuge ja jõudu, et selg sirgu lüüa, on see igati väärt ettevõtmine.

HELJO PIKHOF ⟩ Vaimne vägivald väärib samasugust tähelepanu kui füüsiline