„Aitäh, torumees!“ Töö tasu on siiski raha, mitte lilled, naeratus ega sõnad

barbi pilvre

Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist, kirjutab sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre Eesti Ekspressis.

Suure toidupoeketi tapeet-taustamuusikat katkestab aeg-ajalt pidulik-õõnes meeshääl: „Aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad! Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda!“

Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta. Tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga „Tänu sulle!“, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõepoolest pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lapsi õpetada, tänu neile.

Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et seda ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht, et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega „voodikohtade“ nappuseks, kuigi jutt oli inimeste tööst. Levinud on arusaam, et naiste töövaldkonnad, kus tehakse hooletööd, toimivad kuidagi iseenesest, see ei olegi nagu töö, vaid abi, toetus, vastutulek. Sest see töö on nähtamatu, moodsa parasiitsõnaga väljendudes „hügieenifaktor“. Sellest ei räägita, kui haiged on hooldatud, pere on söönud, keegi on koristanud, koolitööd on ka kodukontoris tehtud. Tsiteerides endist peaministrit Jüri Ratast: „pered leiavad lahenduse“. Mis kodukoolis toimub, tean isegi, sest „pered leiavad lahendused“.

Maailmas ilmuvad juba analüüsid, mis näitavad, et koroonaaeg viis naiste emantsipatsiooni vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Mõne hinnangu järgi oleme naasnud lausa 19. sajandisse, kui kõik hoolitsemise ja õpetamise tööd toimusidki kodus ja tehti tasuta. Need on olnud armastusest tehtavad, enamasti naiste tööd: põetada, kasida, lohutada, õpetada. Sellel tööl on siiski hind. See hind on praegu meie haritud naiste tegemata jäänud või ligadi-logadi sooritatud palgaline kutsetöö väljaspool kodu. Palju see õieti maksab, kui kokku arvutada? Vaimsest tervisest ja stressist ei hakka siinkohal rääkima.

Miks on naiste töö väljaspool kodu just nagu olemuslikult tasuta või selline, mille puhul rahast on piinlik rääkida? Sotsioloogid on seletanud, et naiste töö on odav, sest privaatsfääris ehk kodus kehtiv arusaam töödest, mida tehakse armastusest, on kandunud ka avaliku sfääri tüüpilistele naistetöödele – õpetamise ja hoolitsemise valdkondadele. Selline töö peaks olema justkui südamest tulev abi, mitte kõle tasuline teenus. Piinlik on ju armastuse eest raha anda, lilledest ja tänust piisab.

Töö tasu on tänases karmis maailmas siiski raha, mitte lilled, naeratus ega sõnad. Pole võimalik ühegi ametlikku teenust osutava töömehe panust tasustada tänuga, kui tahes südamlik ja siiras see kliendi poolt ka poleks. Naiste töö odavust peetakse samas loomulikuks, ka naised ise jagavad sageli seda arusaama. Vabal nädalavahetusel talgute raames koroonavaktsiini süstinud ämmaemand ütleb ise uudistesaate reporterile: ikka peab appi tulema inimestele. Kuidas sa siis ei aita? Naiste tüüpiline töö on odav, sel pole justkui selget lõpptulemust, mille eest raha küsida. See töö on lõputu protsess, mis algab iga päev uuesti. Millal saab öelda, et kodu on nüüd lõplikult korras, lapsed on ära õpetatud ja enesega puntras olevad pereliikmed saanud piisavalt tähelepanu ja lohutust? Hoolduskoormus on üsna veniv mõiste, see pole ainult laste eest hoolitsemine – naistel on sageli ­hooldada vanemad, sugulased või pretensioonikas mees. Ka koduloomade hooldus on sageli naiste töö. Tüüpilisel meestetööl on samas nähtav tulemus: ehitis on valmis, parandatud masin töötab, rehvid on vahetatud, auk on kaevatud. Mehe töö eest on lihtne arvet esitada.

Ka masina kasutamine, mis on meeste tööle iseloomulik, teeb selle kuidagi väärtuslikumaks. Tänapäeval tõstab tööpanuse hinda IT ja vidinate kasutamine. Hoolitsemise ja õpetamise robotid tulevad nagunii varem või hiljem. Ehk siis muutuvad need tööd ka prestiižseks. Midagi on juba ka olemas – hiljuti sai tohutu imetluse ja tähelepanu osaliseks Põhja-Eesti regionaalhaigla desinfitseerimisrobot. IT-inimesed on seletanud, miks pole seni saanud teha korralikku koristamisrobotit – sest koristamine on väga raskesti algoritmideks muudetav. Hoolitsemise ja õpetamise töö on paraku veel keerulisem, sest teine osapool, abitu või irratsionaalne inimene, on ettearvamatu.

Naiste ja meeste tööde erineva väärtustamise tulemus on sooline palgalõhe, mis on vaid soolise elukorralduse jäämäe tipp. Palgalõhe põhjuseks on soosüsteem, kus naiste ja meestega seostatakse erinevaid „loomulikke“ ehk ajaloo käigus loomulikustatud omadusi, mis on ühiskonnas erinevalt hinnatud ja hinnastatud ning tööturul rahaliselt väärtustatud. Loodan, et vähemalt Kaupmeeste Liit on vaprate kassapidajate tervistkahjustavat tööd koroonaajastul ka korralikult tasustanud! Kas hooldajad ja meditsiiniõed on juba saanud tööpanusele adekvaatse palgatõusu? Õpetajate poolt oli vahepeal kosta 2000­eurost palganõuet – kuidas sellega on? Küllap on nii nagu hoolitsemise töödega üldiselt – neid töid tegevad inimesed on mattunud nii sügavale igapäevase rassimise koorma alla, et pole enam energiat enda eest seista. Hea, kui rutiinsed päevad õhtusse saab, et siis järgmist ringi otsast peale alustada.

Nüüd on rühm ettevõtlikke inimesi algatanud kampaania „Teeme pai!“, et koguda rahva käest annetusi ja osta õdedele-hooldajatele kinkekaarte, et nad saaksid suvel tarbida 50 või 100 euro eest kultuuriüritusi või puhketeenuseid Eestis. Jah, mõte on ka juhtida riigi tähelepanu alamakstud ametitele. Igati tore algatus, võimaldab puhastada paljude inimeste südametunnistust ja firmadel PR-punkte saada, aga kindlasti ei asenda see õdede ja hooldajate palgatõusu. Kui ma torumehelt pesumasina veevõrguga ühendamise tööd vastu võttes ulataksin talle lillekimbu, šokolaadikarbi või 50eurose kinkekaardi, et ta saaks kontserdile minna, ning ütleksin talle oma kõige südamlikumal toonil „Aitäh sulle, torulukksepp, aitäh, et sa olemas oled. Tänu sulle saab elu edasi minna!“, saaksin ilmselt pärast esialgset kohmetust piraka mutrivõtmega lihtsalt vastu pead, arve tuleks postkasti järele nagunii.

„Aitäh, torumees!“ Töö tasu on siiski raha, mitte lilled, naeratus ega sõnad