Aleksandr Popov: “Ülema vastutus” on ülema kanda

Alissa AitÕigus

Riikide vahelise suhtluse õiguslikud alused on karastunud nii sõdades kui ka rahu ajal. Kui piiluda rahvusvahelise õiguse ajaloo kaardina taha, siis selgub, et riikidele nende tahtest tulenevate “siduvate” kohustuste tekkimise üheks juurpõhjuseks olid sõjad. Õigusest otsiti abi nii sõjapidamise õigustamiseks kui ka sõja, kui riikide vahelise suhtlusviisi, ära hoidmiseks. Riikide anarhilises kogukonnas muutus reeglite olemasolu põhjendamine sireenide lauluks, mis kas hukutas või tõotas pääseteed. 

Tänapäeva rahvusvahelises õiguses on välja kujunenud eraldiseisvad normide kogumid, mis annavad juhiseid selle kohta, mis tingimustel sõda alustada, kellega ja kuidas seda pidada ning millised tagajärjed sõjapidamisele järgnevad. Clausewitz pärandas meile mõtte sõjapidamisest kui riikide poolsest poliitika jätkamisest muude vahendidega. Nürembergis toimunud sõjajärgse kohtupidamise käigus sündis aga arusaam, et ainus viis rahvusvahelise õiguse normide tagamiseks on karistada “üksikisikuid”, kes panevad toime rahvusvahelise õiguse normide vastaseid kurje tegusid, mitte abstraktseid moodustisi, kelle esindajate vahelised kokkuklepped neid norme loovad.

Selles reeglite kogumis on oma koha leidnud ka küsimus “ülema vastutusest” ning sellega kaasnevast õiguslikust raamistikust. Sõjapidamise tavade ja reeglistike tõlgendamisest välja kasvanud õiguslik printsiip on tänapäevaks leidnud tee nii siseriiklikusse õiguskorda kui ka rahvusvahelise õiguse normide hulka. Õiguspärane käitumine ja selle tagamine on “normaalsete meeste” tegu ja nägu.

“Ülema vastutuse” doktriin, mis paneb sõjaväelisele ülemale kohustuse tagada oma alluvate distsipliin ja õiguskuulekus neile püstitatud ülesannete täitmisel on lakmustest, mida ta oma ülesannete täitmisel arvesse peab võtma. Ülem ei saa, ega ka tohi, pugeda vastutusest kõrvale hiilimiseks poliitiliste ametikohtade antud juhiste varju. Tema peab olema see “indiviid”, kes sirgel seljal tagab “abstraktse moodustise” tegude õiguspärasuse.

“Ülema vastutuse” idee rahvusvahelises õiguses sedastab, et sõjaväeline ülem vastutab oma alluvate tegude eest, kui ta oli teadlik oma alluvate õigusvastasest käitumisest ning ei võtnud omalt poolt ette samme, et seda käitumist ära hoida või käitumisest teada saades alluvaid nõuete kohaselt karistada. Ülemal ei ole õigust nõuda oma alluvatelt õigusvastast käitumist ning samuti ei tohi ta säärast käitumist lubada iseenda puhul eirates õigusnormide ettekirjutusi poliitilise “käsu” kasuks. See idee on väljendust leidnud nii kaitseväeteenistust reguleerivates määrustikes kui ka siseriiklikus seadusandluses, kus ta on otseselt seotud riigi poolt võetud rahvusvahelise õiguse kohustustega.

“Ülema vastutuse” doktriin rahvusvahelises õiguses sedastab, et ülema poolne õiguspärane käitumine saab olla kergendavaks asjaoluks ülemale esitatud süüdistuste puhul, aga seda vaid juhul, kui ülem tegi kõik endast sõltuva, et õigusrikkumisi ära hoida. “Ülema vastutus” on kohustus – see aitab sind, kui sa ise ennast aitad. Kui ülem oma tegudega ei näita, et ta on õigusrikkumiste vastu, siis ei aita teda ka sõnad selle kohta, et teda omakorda käsutab keegi teine. Karistatav on mitte ainult tegu. Karistatav on ka tegevusetus.

Igal teol on tagajärg – olgu ta siis otsene või kaudne. Sõjapidamise juhtimine vastuolus kehtivate rahvusvaheliste kokkulepetega on tegevus, mis väärib kategoorilist hukkamõistu. Selle tegevuse paratamatuks tagajärjeks peab olema karistus, mis väljendub mitte ainult isiku teadliku tegevuse hukkamõsitus vaid isiku vastutusele võtmise avitamises. Olgu see siis kasvõi sõnaga, kui teoga veel ei saa.

Õigusrikkumisi panevad toime isikud ise. Ka siis, kui nad väidetavalt teevad seda kellegi teise käsul. Hukkamõistu osaliseks langeb ja karistust kannab teo tegija ise. “Ülema vastutus” on ülema kanda. Ka siis, kui ta on kõigest poliitika jätkaja teiste vahenditega.