Möödunud nädalal toimunud arutelul avaldas haridus- ja teadusminister Liina Kersna arvamust, et kvaliteetse kõrghariduse tagamiseks peab rakendama õppemaksu kas 100 eurot kuus või 3000 eurot aastas või pöörduma tasuta kõrghariduseelse süsteemi juurde, mille puhul tasuta õppekohti tagavad head õpitulemused. Antud ettepanekuga toob minister näiteid teiste riikide kogemustest, kus õppemaksu on juba rakendatud.
Üliõpilasena julgen väita, et Eesti ei ole selleks valmis ja põhjus on lihtne: meie tudengitel ei ole selliseid summasid.
Eesti kuulub nii õppivate kui töötavate tudengite poolest Euroopa tippude hulka. Erinevad uuringud näitavad, et umbes 70% tudengitest töötab õpingute kõrvalt ning 95% nendest õpib täiskoormusega.
Miks see nii on?
Mõned noored teevad seda küll esmase töökogemuse saamiseks, kuid valdava enamuse jaoks on see siiski põhiline rahaallikas, et vanematest mitte sõltuda. Eriti tuleb kasuks oma raha olemasolu teisest linnast õppima tulnud noorel, sest lisaks söögi- ja muudele elamiskuludele peab tema endale ka elukohta muretsema. Hea, kui õppeasutus pakub majutust näiteks ühiselamu näol, kuid see võimalus on – jällegi – tasuline ning koha saamine võib võtta mõni kuu, seega appi tulevad hirmkallid üürikorterid. Aga kes maksab?
Loomulikult peab mainima ka seda, et ülikoolis on võimalik stipendiumi taotleda. Igas kõrgkoolis on mitmeid stipendiumite liike ning nende summad varieeruvad 100 kuni 510 euroni kuus, kuid viimase puhul on tegemist erivajadustega õppijatega. Tulemusstipendiumi suurus on 100€ kuus, mis vaevalt motiveerib töökohast loobuda ja õpingutele pühenduda, seega naaseb tudeng tööle. Kuhu läheb äsja kooli lõpetanud noor?
Teenindusvalkonda! Enamik õppijatest töötavad teenindusvaldkonnas osalise töökoormusega ning töögraafiku alusel. See toimib: graafik võimaldab neil oma töö- ning õpingute aega planeerida, kuid nüüd tuleb mängu töötasu. Statistikaameti järgi oli 2021. aasta kolmanda kvartali osalise töökormusega keskmiseks brutotunnipalgaks teenindusvaldkonnas 6,58€, jaekaubanduses on see summa veelgi väiksem – 5,44€. Kuus teeb see keskmiseks brutokuupalgaks 500€ vastavalt töötundide mahule. Olukorra teeb raskeks ka asjaolu, et ülikool ja töökoht ei pruugi olla samas linnaski, mistõttu lisanduvad muude kulude hulka ka transpordikulud.
Miks peab sellest rääkima?
Praeguses olukorras, kus hinnad tõusevad pöörase kiirusega – elektrihind tekitab hirmu ka täiskasvanul inimesel – ning koroonakriis pole läbi, ei ole Eesti tudengid mitte kuidagi selle eest kaitstud. Lihtne matemaatiline arvutus näitab, et isegi siis, kui elamispinda pole eraldi tarvis ning tudeng on eriti tubli ja saab tulemusstipendiumi, ei jää tal mitte kuidagi vaba rahana 3000€ aastas, või kui selline summa tekib, tähendab see õpingute kvaliteedi langemist: õppijad peavad keskenduma tööle, et olukorraga toime tulla.
Sellest kannatab isiklik õpitulemus, töö- ja elukvaliteet ning tudeng ise. Hiljem kannatab ka Eesti haridussüsteem, mida hakkavad kujundama ebapädevad spetsialistid. Seda ei tohi juhtuda!
Selleks, et päriselt hakata õppemaksu rakendamist kaaluma, peab Eesti Vabariik olema teiste heaolu riikidega võrdsetes tingimustes ning tagama oma elanikele kvaliteetsemat elu ja paremaid töötingimusi. Praegu see nii ei ole.