Anastassia Kovalenko: Keskerakond ei soovinud endale Tallinnas partnerit

Ann VaidaTallinn

Kui valimised võitnud erakond soovib säilitada oma ainuvõimu, siis tuleb seda ausalt ka öelda. Jaanus Karilaid, kes polnud võimalike partneritega kohtumisel kohalgi, püüab bravuurika jutuga oma parteikaaslaste võimuiha sogasesse vette peita. Sel korral on asjad tegelikult lihtsad ja selged.

Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna vahel peetud ainukesel kohtumisel osalenuna võin öelda, et õhkkond oli asjalik ja sotside poolt juttu juhtinud Rainer Vakra oli siiras ja avatud. Tõtt-öelda ei teinud Vakra ei oma erakonna sees ega ka avalikkuses saladust sellestki, et ta isiklikult on kahevahel küsimuses, kas üldse on vaja Keskerakonda välja aitama minna. Üks oli kohe selge – kui minna, siis ainult sirge seljaga, jäädes oma põhimõtetele kindlaks. Raineri enda sõnu kasutades: “minna ajama oma asja rotveilerina, mitte senise võimu puudliks”. Karilaid võib ju tagantjärgi väita, et ühises liidus olnukski elementaarne, et partneriga räägitakse läbi ja temast ei sõideta üle. Kahjuks on sotsidel olemas ebameeldiv kogemus, kui 2009. aastal sama elementaarsust kusagilt ei paistnud. Umbusuks oli piisavalt põhjust, kuna Keskerakonna stiil Tallinna juhtimisel on viimasel kaheksal aastal olnud pigem süvenev kui muutuv.

Viimaste sündmuste valguses võib pigem uskuda, et tegelikkuses Keskerakond ei otsinudki endale Tallinnas partnerit, kuivõrd nad ei ole veel valmis tegema neid kompromisse, mis kaasnevad võimu jagamisega. Kui sul on üle poole volikogu kohtadest, siis ei ole selleks ka mingit otsest kohustust. Pigem ongi küsimus selles, et partnerlus on alati kohustus. Eestis on ka teistpidiseid näiteid – Võru linnas valimised pika puuga võitnud sotsid olid küll valmis oma absoluutset võimu jagama ning loovutasid partnerile ka volikogu esimehe koha. Veidi kurioossel moel on Võrus partneriks seesama Keskerakond.

Jah, keski otsus isegi mitte läbi rääkida, tundub rabe ning asjatult kiirustav. Võib päris kindlalt väita, et selle tormaka otsuse taga olid ennekõike need Keskerakonna liikmed, kes kartsid oma positsioone kaotada. Kui vaadata tänast Tallinna juhtimist, siis termin “toitumisahel” kirjeldab seda päris tabavalt. Karilaid võib distantsilt väita ka, justkui sotsid nõudsid endale ametikohti. Ei nõudnud ja kohtumisel tegi Rainer Vakra väga täpselt selgeks, et rääkida on vaja muudest ja palju olulisematest asjadest. Teate küll – korruptsioon ja linna raha laristamise lõpetamine, LiPo ja LiPa sulgemine, lagunevate lasteaedade otsustav üles ehitamine ja palju muud olulist. Selle kõige kõrval on kohtade jaotus vägagi tehniline küsimus.

Mis puudutab tegelikke põhjuseid, miks päris koalitsiooniläbirääkimisi ei avatud, siis neid on täpselt kaks. Esiteks ei ole enamus Keskerakonna saadikuid valmis võimu jagama. Erasektoriga paralleeele tõmmates sobiks tuua näitena firma, millel on pikemat aega olnud üks omanik. Konkurentsis püsimiseks tekib ainuosanikul vajadus kiiresti areneda ning kaasata kapitali väljaspoolt. See aga tähendab äriettevõtte juhtimisega seotud funktsioonide jagamist ja otsuste kooskõlastamist välisinvestoritega. Ainuosanik, kes on harjunud hoidma ettevõtet ja otsuseid ainuisikuliselt kontrolli all, ei olegi valmis koostööks. Ta isegi veidi nagu tahaks muutuda, aga juurdunud ärikultuur ja juhtimisstiil on lootusetult teised. Sellelaadseid näiteid on Eesti ärimaastikul hulganisti ning, nagu selgub, on poliitmaastikul selles küsimuses erasektoriga tugevaid sarnasusi. Viimast kinnitab ka keskerakondlastest volinike seisukoht: „me küsisime valijatelt mandaati ainuvõimuks, saime selle ja miks peaksime seda nüüd ise ära andma?” Seega isegi kui erakonna juhtide hulgas on neid, kes on koostööle avatud, ei saa nad ühe hoobiga seda selgeks teha kogu “süsteemile”. Ja nii küsibki mugavas toitumisahelas kohad sisse võtnud või alles sinna kohanduv enamus “milleks on meil vaja partnerit, kellega tuleb arvestada, kui saab ka ilma?” Kui kontrolliva osaniku suutmatus kaasata partnereid võib erasektoris mõjutada ettevõtte jätkusuutlikkust, kas siis paralleele tõmmates võime spekuleerida, et jätkuv võimumonopol Tallinnas võib pärssida pealinna arengut, saab näidata ainult aeg.

Oluline oli ka Mihhail Kõlvarti soovimatus loobuda volikogu esimehe kohast. Tema puhul ei ole küsimus toitumisahelas, vaid tema isiklikus ambitsioonis liikuda erakonnasiseses hierarhias järgmisele astmele. Nii on tegelikult ootuspärane, et asja ei saanud ei sotside ega ka kellegi teise kaasamisest. Ainuke ebaloogiline sündmus selles jadas ongi Karilaidi sõnavõtt, mis proovib peeglisse vaatamise asemel hoopis vägisi peeglist mööda vaadata.