ANDRE HANIMÄGI: tõstke nüüd käsi, kes loobuks palgatõusust või soovist saada kõrgemat tulu, sest osadelt eurodelt võetakse enam

PiretMaksupoliitika

Parempoolsete juht Lavly Perling arvab, et astmeline tulumaks on ohuks riigile, ettevõtlikkusele, julgeolekule, õiglusele ja tundub, et sisuliselt kõigele, mis meid inimeseks teeb. Sotsiaaldemokraadid ja nende juht, aga ka ülejäänud Euroopa – väheste, eelkõige idabloki eranditega – nii tõepoolest siiski ei arva. Šokeeriv, aga nii on.

Miks? Sest ühetaoline tulumaksusüsteem pole enam ammu innovaatiline, jõukust toov maksuinstrument ning meie haldussuutlikkus ei ole enam see, mis 30 aastat tagasi. Suudame rohkem ja paremini, õiglasemalt ja mõistlikumalt.

Kes loobub palgatõusust?
Propotsionaalse tulumaksusüsteemi puhul on selle austajad alati hinnatud selle lihtsust ning teisalt selle müstilist võimet panna inimesi pürgima kõrgemale, kaugemale ja kiiremini. Kui Eesti Vabariigi algusaegadel võis lihtsusel olla maksukogumisele ja kaasnevale bürokraatiale tõepoolest positiivne mõju, siis IT-lahenduste ajastul jääb arusaamatuks Parempoolsete juhi väide „priske ametkonna“ kasvust, mis totaalset segadust klaarima peaks.

Oleme kõike seda juba kuulnud. 2018. aasta 1. jaanuarist tõusis tulumaksuvaba miinimum 180 eurolt 500ni. Seejuures tuli sisse ka kardetud ja tänaseks sihikule võetud astmelisus ehk tulu tõustes vähenes tulumaksuvaba miinimum. Ka siis olid väited, et selle administreerimine on võimatu, keegi ei saa midagi aru ning väheneb soov pingutada ja teenida enam, sest 36 eurot tuli kõrgemapalgalistel enam maksta. Tegelikkuses tõi reform kaasa madala ja keskmise palgaga inimeste sissetulekute suurenemise, tõstis motivatsiooni töötada ning vähendas palgavaesust.

Aga see ei olnud lihtne ja selge astmeline tulumaks. Sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud, et tulumaksuvaba summat ületav sissetuleku osa maksustatakse 20% tulumaksuga ning 3000 eurost suuremale sissetuleku osale rakendub 28% maksumäär. Siinkohal tuleb taas rõhutada, et 28%line maksumäär ei tähenda kõrgemat maksustamist kogusissetulekust, vaid lisa võetakse ikka ainult nendelt eurodelt, mis summat ületavad.

Seega, kui tulumaksuvaba miinimum on 654 eurot ja maksumäär 20%, tuleks 3500 euro puhul tasuda ühetaolise maksusüsteemi puhul tulumaksu 569 eurot ja astmelise tulumaksu puhul 609 eurot. Kui sissetulekuks on 3000 eurot, oleks mõlemal juhul tulumaks 469 eurot. Tõstke nüüd käsi, kes loobuks palgatõusust või soovist saada kõrgemat tulu, sest ta teab, et osadelt eurodelt võetakse enam. Väide, et keegi ei viitsi enam pingutada ja makstavad lisaeurod on suur karistus, on asjakohatu, kui maksumäärad ja astmed on vähegi mõistlikud.

Mis on kelle DNAs?
Ettevõtja Indrek Neivelt on aastaid tagasi irooniliselt, kuid tabavalt öelnud, et kui kogu maailm muutub, on üks asi, mis ei muutu ja selleks on Eesti maksusüsteem. Ka täna on arutelu tulumaksusüsteemi üle päevakorda kerkinud eelkõige Reformierakonna soovi tõttu täita oma põhilubadus ehk nn maksuküüru kaotamine, millest eespool põgusalt juttu oli.

Küsimus on aga siiski hoopis laiem kui tulumaksumäär või astmed. Millist riiki me tegelikult soovime ja üleval pidada tahame? Kui me ei soovi maksustada tulusid, siis järelikult on suures plaanis kaks võimalust: kas maksustada tarbimist või vähendada pakutavaid teenuseid. Varamaksud on ka muidugi variant, kuid vaevalt Parempoolsed sellegi poolt on.

Tarbimise maksustamine lööb proportsionaalselt enam just väiksema sissetulekuga inimeste rahakotti. Ja Eestis on majanduslik ebavõrdsus niigi väga suur. Õhukesema riigi variandi puhul tuleks siis öelda ka konkreetsed kärpekohad. On see meie universaalne tervishoid, kus juba järgmisel aastal on puudujääk 167 miljonit eurot? On need lastetoetused või tuleks hoopis pensionide, hariduse ja riigikaitse kallale minna?

Kui Parempoolsed tahavad õhukest riiki, kus igaüks on oma õnne sepp ja et jõukamaid ei „karistataks“, siis tuleks kõlava häälega öelda: hakake rahvas ometi tööle ja normaalselt teenima! Ei ole vaja saada ainult ca 1500 eurot bruto (mis on Eestis mediaanpalk). Tuleb pürgida kaugemale, kõrgemale ja kiiremini!

Mina eelistan igal juhul riiki, kus panustame sellesse, et ühiskond terviklikuna oleks tugevam, õnnelikum ja ühtsem. Aga see lihtsalt ongi mu DNAs.

Andre Hanimägi: tõstke nüüd käsi, kes loobuks palgatõusust või soovist saada kõrgemat tulu, sest osadelt eurodelt võetakse enam