Andres Anvelt: halli varjundid panevad ametniku südame valutama ja päästavad noored kuritegevuse teelt

„1986. Tallinna Merekooli vene poistel tekib seis Tallinna 21. keskkooli eesti nagadega. Kedagi ähvardatakse noaga, kellelegi antakse kere peale. Sündmuste keskel seisab pontsakas koolipoiss Andres Anvelt. Kungla Hotelli (praegune Park Hotell) vestibüülis kohtuvad vaenupoolte esindajad. 21. kooli üheksanda klassi poiss Raul Ranne, praegune Ekspressi ajakirjanik, on koos kümnete koolivendadega valmis Anvelti kaitseks venelastega kaklust alustama.“ („13 episoodi Anvelti elust“, Eesti Ekspress, 9. mai 2002)

Teismelistele omane arveteklaarimine on ajast aega selle vanuse juurde kuulunud. Muidugi ei tohi noorte vägivalda eirata, aga sellega tuleb targalt tegutseda. Nii kerge on öelda ja nõuda karistamist, karistamist, mida rohkem, seda uhkem. Andsin peksa, sakutasin, panin vangi ja nii edasi ja edasi. Teine lähenemine on noorte tembeldamine: jõugud, pätid, joodikud, narkomaanid. Kujutan ette, kuidas meeldiks osadele inimestele pealkirjad meedias, et politsei ajas veekahuriga laiali kuskil parki kogunenud noored. Võtaks kõrvale võileiva ja õlle ning asuks huviga otseülekannet jälgima, kuidas siis asi kulgeb. Lihtsad lahendused on ju nii lihtsad, mis noortega tegelemisest me räägime, karistame ja kogu moos.

Noori on võimalik kujundada

Sellised stereotüübid ja lähenemised lõhuvadki ühiskonda, sildasid erinevate põlvkondade vahel ja tekitavad viha ning protesti. Kui me vaatame otsa näiteks Tallinna „noortejõukude“ probleemile, millest viimasel ajal palju räägitakse, siis kogunevatest noortest enamuse moodustavad harilikud noored inimesed, kes ei kogune mingil kuritegelikul eesmärgil nagu hundikari, et kedagi röövida, peksta, terroriseerida. Enamiku eesmärk on suhelda, otsida sõpru ja vahetada seni veel lühikese elu kogemusi. Vanust on siis teismelisuse kogu skaalalt.

Kahjuks on nagu ühiskonnas ikka neid, olgu siis noorte või vanemate hulgas, kes ühiskonna kokkulepitud reegleid ei aktsepteeri. Noorte hulgas peab sellisel juhul pigem tõdema, et oleme nende suunamisega hiljaks jäänud. Politsei põhiline eesmärk nende puhul on nad sellest hälbivast, kohati vägivaldsest käitumisest eemaldada. Mõne puhul, kellel on juba pikem hälbiva käitumise register, tegeletakse kogu seaduse rangusega. Nii on tänaseks ka suur osa nendest paarikümnest noorte hulgas vägivallatsejast juba teistest isoleeritud ja eeluurimise ajaks vahistatud. Kui aga räägime alkoholi, narkootikumide või sigaretiga katsetavast noorest, siis tema vangi panekuga, mis muidugi paljudele tundub ainuõige lahendusena, teeme me karuteene kogu tema järgnevale eluteele. Loome ise veel ühe ühiskonnale hambaid näitava isendi ning hakkame edasiste tagajärgedega tegelema tema paljudes elufaasides. Noort inimest on võimalik aga kujundada, suunata, pöörata normaalsele rajale. Tema elukogemus on lühike ja tahta talt kõikide ühiskonna normide täitmist on kahjuks liig, kui tal on katkine kodu, ükskõiksed vanemad, anonüümne koolielu ja õlgu kehitav sotsiaalne keskkond.

Hallid toonid panevad südame valutama

Tänapäevase ühiskonna korraldus on keeruline konstruktsioon, kus ei ole lihtsaid lahendusi. Ei ole lahendusi vabadus versus vangla, armastus versus vihkamine, austus versus lugupidamatus, must versus valge. See on keeruline organism, kus kõik sõltub pisikestest detailidest. Nii oleks ju politseil lihtsam inimene jalust eest vangi saata ja uue „kliendiga“ tegelema hakata, kui poleks neid halle toone, mis head ametnikku paneb natukenegi südant valutama ja keerulisemaid lahendusi otsima. Sama asi kehtib ka kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja suhtes. Vaatan alati alt üles neid sotsiaaltöötajaid, kes näevad noore inimesega vaeva ja teevad tunduvalt rohkem kui seadus neilt nõuab. Suhtlevad perekonna, kooliga, vajadusel aitavad reele saada vanematel, kelle jaoks lapse kasvatamine on elu suurim väljakutse üldse.

Paljud need tegevused on märkamatud. Nii ei märka me ju seda, et näiteks mõne noore puhul on läinud nii ühe kui ka teise valdkonna ametniku sadu töötunde, et noor inimene elu pahupoole keerisest välja tuua, küll aga märkame, kui mõne teise noore inimese puhul „lihtsaid lahendusi“ järgides tehakse hiljem otseülekandeid kohtusaalist, kui ta on järjekordse roimaga hakkama saanud.

Meil on ühiskonnas ja riigi- ning kohaliku omavalitsuse tasandil veel palju ära teha just keeruliste lahenduste otsimisel ja kasutusse võtmisel, rollide jaotusel ja vastutuse võtmisel ka meie järgmise põlve ees. Lahing on aga kaotatud ette, kui me sildistame, tembeldame kõik ette kurjategijateks, pättideks ja nende jõukudeks. Viimane on küll palju lihtsam, müüvam, kuid täielik tupik.

Avaldatud Eesti Päevalehes 30.08