Andres Anvelt: rusikahoopideta Eesti kodude eest

Pruukis presidendil 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis sadade tuhandete televaatajate ees rääkida perevägivallast kui meie ühiskonna ühest mädapaisest ning erinevaid reaktsioone tuli kui paisu tagant. Riigipea sõnum puudutas, häiris ja ärritas ning sundis ilmselt paljusid sellele probleemile sügavuti mõtlema, kirjutab siseminister Andres Anvelt.

Üks parlamendisaadik ja eelmine sotsiaalkaitseminister suutsid maha pidada inetuks kiskunud duelli, ühes isiklike rünnakute ja eneseupitamisega. Minu soovitus on hoida lähisuhtevägivallaga võideldes soliidset joont ja mitte üksteisele sõnadega haiget teha. Ajame ju ühte asja, mille eesmärk, et Eestis oleks vähem kurjust.

Küll ei saa nõustuda sellega, nagu ei oleks enne tänavust iseseisvuspäeva perevägivalla väljajuurimisega riiklikul tasemel tegeletud. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga ei ole enam valdav suhtumine, et oma lähedase vastu käe tõstmine on peresisene asi, millesse teistel ei sobi sekkuda. See on suur hoiakuline pööre, millele on kaasa aidanud ajakirjandus, kes viimaste aastate jooksul on meieni toonud paljud vägivallajuhtumid, toetades seeläbi ohvreid ja meenutades ühiskonnale teema olulisust.

Inimeste hoiakute ja käitumismustrite murdmine ei ole lihtne. Kuni tuntav osa ühiskonnast kehitab jätkuvalt õlgu, on naise ja lapse löömise üle irooniline või lausa õigustab perevägivalda, jagub ka poliitikuid, kes nende hääli noolivad. Egoism ja õlakehitus tuleb aga asendada arusaamisega, et vägivallast möödavaatamine jätkab vägivalda. Lükates kardina akna ette, kui naabri juures vägivallatsetakse, ei saa välistada, et järgmisel korral tullakse juba teid ähvardama ja klaase sisse lööma. Või saab teie laps koolis peksa klassikaaslaselt, kelle peres on rusikahoobid tavapärased.

Politsei reageerimine peretülidele ja vägivallajuhtumitele on aastate jooksul muutunud professionaalsemaks ja süsteemsemaks. Kahjuks kuuleb aeg-ajalt politseiametnikest, kes olevat olnud perevägivalla suhtes ükskõiksed. Iga päevaga siiski õnneks aina vähem, sest politseinikud teavad: peretüli ei ole kellegi eraasi, varem või hiljem kandub see uksest välja ja ohustab ka teisi.

Meie kollektiivses mälupildis on traagiline juhtum, kus politseinik Julia Gorbatšova hukkus pommiplahvatuses koos oma teenistuskoeraga ja mitu politseinikku sai vigastada. Toona reageeriti väljakutsele, mis sai alguse just peretülist. Näiteks USAs hukkub statistiliselt pea kõige rohkem politseinikke või saab viga siis, kui nad on sõitnud vaigistama peretülisid, mistõttu on sellised väljakutsed nii-öelda high priority. Kõrge tähtsusega.

Leian, et Eestis vajab selliste keeruliste juhtumite lahendamine teatavat muutust nii mõttemallides kui ka õigusnormides. Ilmselt oleks mõistlikum mitte toimetada vägivalda talunud naine varjupaika, vaid panna vägivaldne mees kohe kasvõi 48 tunniks lähenemiskeelu alla. See teema vajab veel tõsist edasiarendamist, kuna purjus mehe ukse taha saatmine ei tähenda, et ta taltub. Tuleb läbi arutada, mis temaga teha, kaaluda erinevaid sunnivahendeid.

Väga hea uudis on see, et Eesti saab varsti juurde 43 uut piirkonnakonstaablit. See on nähtav positiivne muutus siseturvalisuse vallas, mis on pikalt kannatanud koondamislainete käes. Miks on vaja juurde just konstaableid ning mitte kriminaaluurijaid ja kriminaliste? Just piirkonnakonstaabel on politseiametnik, kelle üheks ametiülesandeks on tuvastada riskipered, nendega suhelda ja teha koostööd kogukonnaga ning vägivalda juba eos ennetada. Kõik see aitab kaasa sellele, et meil oleks vähem veriseid ninasid, kloppis silmi, ahastust, õudu laste silmis ja hingehaavasid. Tõsisest vestlusest vormikandjaga enne sündmuste eskaleerumist on rohkem kasu kui kaheaastasest kohtusaagast, kust enam tagasipööret ei tee. Mina usun rohkem sõna jõudu kui kumminuiaga kaklusesse sekkumisse. Kuigi vahel tuleb ka seda teha.

Paranema peab ka ohvrite õiguslik kaitse ning nende nõustamine. Loodan, et valitsus jõuab juba lähiajal lahenduseni, mis tagab kõigile perevägivalla ohvritele soovi korral tasuta riigi õigusabi. Rahapuuduse tõttu ei suuda naiste varjupaigad pakkuda praegu psühholoogilist nõustamist kõigile lastele, kes on vägivaldse suhte tõttu kannatanud. Riigi kohus on ka siin lahendus leida.

Nagu juba öeldud, pere- ja naistevastase vägivalla tõkestamine on kogu ühiskonna asi. Politseinike kõrval peavad ka sotsiaaltöötajad, õpetajad, perearstid ja kohalike omavalitsuste ametnikud märkama, kui kuskil on midagi valesti ja kindlasti reageerima. Nagu igaüks meist.

Postimees