Anette Mäletjärv: poliitika puudutab ka sind, noor hetero

Tegutsedes LGBT+ õiguste-, kliima- ja kodanikuaktivistina olen aastate jooksul tähele pannud, et kuigi mind kiidetakse mu aktiivsuse tõttu, siis samal ajal hoiavad eakaaslased ise poliitikast ning aktivismist võimalikult kaugele, kirjutab sotsiaaldemokraatide ridades Tallinnas kandideeriv Anette Mäletjärv EPLi arvamusportaalis. 

Mäletan eredalt, kui üks tuttavatest tegi rõlge homofoobse nalja. Küsimuse peale, et miks ta minu kuuldes selliseid nalju teeb, sain vastuseks: „Mul ei ole poliitilisi vaateid”. Iseenesest ma ju tean, et see tuttav ei arva minust mu orientatsiooni pärast halvemini, aga ometi ei suutnud ta mulle seda kinnitada, kartes võtta poliitilist seisukohta.

On kummaline, et intelligentsed noored pelgavad ühiskondlikku aktiivsust ja kõike, mis on vähegi seotud poliitikaga. Eriti kurb on, kui priviligeeritud noored ütlevad, et neil on nii Eestis kui ka maailmas toimuvast ükskõik. Olukorda ilmestab 2019. aastal läbi viidud PROMISE (“Noorte ühiskondliku kaasatuse edendamine”) uuring, mis leidis, et Eesti noored on teistest uuringus osalenud EL riikide noortest passiivsemad.

Väited stiilis „tulevik on noorte kätes” võivad mõjuda iganenult, kuid paraku vastab see tõele. Igaüks saab muutustesse oma panuse anda.

Miks kardavad noored poliitikat?

Peaaegu kõik teemad on muudetud erakondade poolt poliitilisteks ja ideoloogilisteks. Seetõttu võib tunduda, et taolistel teemadel sõna võtmine lahterdab inimesi kohe kindlasse kasti ning sealjuures ka mõne partei või ideoloogia pooldajaks.

Viimase aja üheks parimaks näiteks on just LGBT+ õigused. Minu jaoks on veider, et mu identiteedist on järsku saanud teema, mille osas ei julgeta isegi sõna võtta, kartes seeläbi nö. pooli valida. Minu jaoks aga nn „homoteema” pole mingi abstraktne ideoloogia või poliitiline arvamus, vaid lihtsalt minu elu ning igapäevane reaalsus.

Ometi on tõsiasi, et LGBT+ õigused on poliitiline teema, sest võrdsete õiguste tagamiseks on tarvis vastu võtta täiendavaid seaduseid. Poliitikutepoolne LGBT+ identiteetide normaliseerimine või siis vastupidi, meie suunas viha külvamine mõjutab seda, kui turvaliselt ja aktsepteeritult LGBT+ inimesed end ühiskonnas tunnevad. See omakorda aga tähendab, et LGBT+ inimestel pole privileegi olla Eesti poliitika osas täiesti ükskõikne, sest seal toimuv mõjutab otseselt meie õiguseid, võimalusi, turvatunnet ja heaolu siin riigis.

Siit joonistubki välja teine põhjus, miks nii mõnedki noored ei huvitu poliitikast ega ühiskonnas toimuvast: priviligeeritus. Jõukas, eesti keelt kõnelev ja heteroseksuaalne noor, kellel pole puuet, kellele on riigi poolt juba kõik õigused ning võimalused garanteeritud, ning kes ei vaja sotsiaalset või rahalist tuge, võibki tunda, et poliitika ei puuduta neid. On paratamatus, et kui ise ega keegi lähedastest pole kogenud diskrimineerimist või vaesuses elamist, siis ei pruugi ka mõista, kui otseselt mõjutavad poliitilised otsused meie elu.

Miks peaksid noored aktiivsed olema?

Noored peavad aru saama, et poliitika pole ainult abstraktne poliitikute omavaheline kemplemine, vaid miski, mis mõjutab otseselt meie elusid. Koroonakriis on eriti selgeks teinud, kui sõltuvad oleme valitsuse liikmetest, kes langetavad tervet riiki mõjutavaid otsuseid. Piirangute ning toetusmeetmete seadmine kõige priviligeeritumate kodanike elusid võib-olla nii drastiliselt ei mõjuta, aga riigi poolt korraldatud vaktsineerimisplaani vastu ei saa keegi.

Tuleb mõista enda privileege ning olla solidaarne teistega, et võidelda koos võrdsema ühiskonna nimel. Eriti sellepärast, et vähem priviligeeritutel on tihtipeale keerulisem enda hääl kuuldavaks teha. Kapis LGBT+ noorel pole sama lihtne minna tänavale protesteerima kui heteronoorel, kes ei pea kartma vägivalda ega tagakiusamist enda orientatsiooni pärast. Rikaste vanematega noorel, kes ei pea ise raha teenima, on rohkem vaba aega aktivismiks kui näiteks noorel, kes töötab õpingute kõrvalt täiskohaga.

Viimastel aastatel on Fridays For Future Eesti näol tekkinud õnneks rohkem noorte kliimaaktivismi. Noorteseire 2019-2020 aastaraamatust aga selgub, et kuigi Eesti noortel on rahvusvahelises võrdluses väga head keskkonnaalased teadmised, tunnevad nad teiste Euroopa riikide noortega võrreldes siiski kliimamuutuste pärast vähem muret.

Kliimakriis peab kindlasti rohkematele noortele korda minema, sest praeguste poliitikute otsused määravad meie tuleviku. Kui valitsus ei võta vastu karmimaid teaduspõhiseid meetmeid kliimamuutuste leevendamiseks, siis meie ning meie järglased oleme need, kes peavad tagajärgedega elama. ÜRO on hoiatanud, et kui globaalse temperatuuri tõusu ei piirata, ootavad kogu maailma ees veelgi rohkem äärmuslikke ilmastikuolusid, looduskatastroofe, toidu- ning veepuudust, konflikte ja sõdu loodusvarade üle, ning lisaks ka massiline kliimapagulus ja uued pandeemiad.

Teemasid, mis noori võiksid huvitada on veel palju, ning kuna Eesti on demokraatlik ja väike riik, siis on ka parem võimalus oma häält kuuldavaks teha. Jõud on aga numbrites ning vaid üheskoos saame muutusi ellu viia.

Kahtlemata on ühiskondlikul aktiivsusel noortele ka isiklikke kasusid. Panustades ühiskonna arengusse kaasneb kindlasti heaolutunne ning uhkus enda saavutatu üle. Aktivism võib anda eesmärgi, mille poole püüelda ja kes teab, võib-olla isegi elu mõtte. Lisaks saab loomulikult tutvuda uute mõttekaaslastega ning läbi aktiivsuse ennast pidevalt uutele teadmistele avada.

Kuidas olla aktiivne?

Selleks, et olla aktiivne ning rääkida kaasa endale olulistel teemadel ei pea olema vastava ala ekspert, vaid piisab kirest, õiglustundest ning soovist muutusi ellu viia. Näiteks Hollandis oli äärmiselt inspireeriv näha, kuidas kliimaaktivismis osalesid mitte ainult keskkonnatudengid, vaid noored väga erinevatest valdkondades: kirjandus, filmikunst, programmeerimine, turundus, mood, antropoloogia jne. Kuid kõiki ühendas üks soov: võidelda kliimamuutuste vastu, et saaksime tulevikus elada liigirohkes ning normaalse kliimaga maailmas.

Poliitiliselt ning ühiskondlikult aktiivne olemine ei tähenda ainult seda, et pead liituma mõne erakonna noortekoguga või kandideerima valimistel. Siin on mõned viisid, kuidas panustada endale oluliste sotsiaalsete teemade muutusesse:

1) Käi valimas ja anna hääl kandidaadile, kes seisab sinule oluliste probleemide eest.

2) Võta endale olulistel teemadel sõna, kas päriselus või ka sotsiaalmeedias. Kui ise

veel mõtteid formuleerida ei oska, jaga kasvõi mõnda artiklit, harivat TikToki või

seletavat infograafikut.

3) Käi meeleavaldustel. Kui näed mõneks vajadust, korralda ise.

4) Kui võimalik, toeta endale meelepäraseid gruppe või organisatsioone rahaliselt.

5) Mine mõnda organisatsiooni vabatahtlikuks või liitu mõne aktivistigrupiga

6) Allkirjasta petitsioone.

7) Hari ennast ühiskondlikel teemadel, mis sulle korda lähevad.

Anette Mäletjärv: poliitika puudutab ka sind, noor hetero