Avatud vaatega Marju Lauristin

Kertu ValgeTartu

“Oleme kannatlikud õienuppude hooldamisel ja oskame hinnata küpsete viljade väärtust,” soovitab teadlane, õpetaja, poliitik, ema, vanaema ja vanavanaema Marju Lauristin (73) nii oma riiki kui ka kalleid kaaskodanikke kahe silmaga vaadates.

Puidu ja heledate kaldpindadega korrusmaja tervitab juba eemalt seinasuuruste akende ja kogu korruse ulatuses vinklisse pööratud eenduvate rõdudega. Jõe-kaare on olnud Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna emeriitprofessori Marju Lauristini ja tema abikaasa Peeter Vihalemma koduks juba neli aastat. Arhitektuurikonkursiga projekteeritud silmatorkavalt modernse elumaja aknast avaneb vaade üle Emajõe ja Ihaste väljade taamal kõrguvale soojusjaamale, mille jalamilt kumav roosakas valgus jätab ka kõige sombusemal päeval mulje, nagu ilmuks pilve vahelt kohe kohe päike välja. “See on Tartu parim vaade,” ütleb korteri perenaine avatud elutoaga köögis teekannu sisse lülitades. Niisugused on ka Marju Lauristini tõed – kõige hallimas ummikseisus tuleb leida valguskiir ja hoida endas alati avatud vaadet.

Kuidas teie peres vabariigi aastapäeva tähistatakse?

Väike pidulik lõunasöök tavaliselt ja eks vaatame midagi ka telekavast. Paraadi on alati huvitav näha – kuidas meie kaitsevägi areneb. Ka presidendi vastuvõttudel oleme rohkem televiisori kaudu osalenud, Tartust Tallinna jõudmine on küllalt vaevaline. Ma üldiselt ei armasta seda tüüpi üritusi, rohkem meeldib pealt vaadata.

Kas olete meie sünnipäevalapsega rahul või on sotsiaalteadlase ametis kohustus muretseda?

Ühelt poolt on praegu nagu riiklik kohustus rahul olla. Kui pole, öeldakse, et mis sa virised ja sa ei ole justkui õige kodanik. Ent kui oleksime kõigega rahul, siis meil ei oleks kuskile areneda. Kui rahvusvahelisest statistikast näen, et oleme kahe kolmandiku tasemel Euroopa keskmisest, siis ma ei arva, et sellega peaks rahul olema.

Ega väikese rahva kõige sügavam mure, kestmise mure, meid ei jäta. Kui tahame järgida põhiseaduse esimest paragrahvi – et oleme oma riigi loonud eesti rahva ja kultuuri kestmajäämiseks -, siis praegu sellega küll rahul olla ei saa. Kui ühe tippteose eest saadud honorar on sama mis riigikogu liikme kolme kuu kulu-hüvitis, siis tekib küsimus, kumb aitab rahva ja kultuuri kestmisele rohkem kaasa – kas maailmakuulus muusik ja tippkirjanik või poliitiline ühepäevaliblikas? Oleme üks väiksemaid ja hapramaid kultuure ja peame ennast kaitsma.

Kas on midagi, mida lausa kardate?

Ma ei ole üldiselt kartlik inimene. Mure ei ole veel kartus. Varsti tuleb anda riik uute põlvkondade, juba lastelaste kätte. Kuid kas nemad üldse tahavad seda oma õlule võtta? Nende jaoks on maailm lahti, nad pudenevad laiali ja mõtlevad, et küll siin keegi ikka on, kes midagi teeb. Nad ei kujuta ette, et vanemad põlved hakkavad pöördumatult lahkuma, see on eluseadus. Kui noor põlvkond jätab siin platsi puhtaks, ei ole mingit garantiid, et me edasi kestame. Seepärast suhtun väga kriitiliselt neisse, kes ütlevad, et mindagu ja on vahva, kui minu lapsed leiavad oma elu õnne kusagil Brasiilias. Isiku seisukohast võib see olla vahva, aga kui me oleksime 25 aastat tagasi või ka meie esivanemad oleksid 19. sajandi lõpus samal viisil mõelnud, siis ega meil praegu seda riiki ja kultuuri siin ei oleks.

Kuidas sotsioloogina hindate võõrandumist? Kas riik – see oleme ju meie -ei tohigi iseend kritiseerida?

Miks?! See on kõige suurem võõrandumine, kui me ei tohi kritiseerida. Siis see ei olegi meie, vaid nende riik, kes valitsevad! Mis puutub võõrandumisse, siis selle põhjustab ootustele mittevastavus – miski, mille oleme loonud ja peame enda omaks, näitab end äkki teisest küljest, pöördub meie vastu või ei käitu nii, nagu loodetud. Mida rohkem on täitumatuid unistusi, seda rohkem on võõrandumist. Sotsiaalteadlasena olen loomult realist, näen asju ühiskonnas osana arengust ja usun, et inimestel on selles oma roll, mitte ei ole kuskil mingi riik, kellest nad on võõrandunud. Pigem on selle riigi mõttest võõrandunud võimulolijad, kes ei taju, et riik on inimeste oma, ja käituvad, nagu see oleks nende oma.

Mil moel saavad kodanikud endale meeldivat riiki kujundada?

Esiteks – kannatust! Üks stressi allikaid on pidev kannatamatus. Oleme oma riigiga saanud tegeleda ainult 22 aastat. Kui võrdleme seda inimese elueaga, siis kui üks kahekümneaastane inimene leiab, et ta pole elus kõike saavutanud, lohutame, et mõnda asja elus ei saavutagi ja mõne asjani jõutakse alles küpsemas eas. Riigi eluaastad on inimeast pikemad. Meie Eesti Vabariik pole veel õitsele puhkenud. Ei saa nõuda, et pole vilju, kui ta pole veel õit-senudki. Meie hool on teda harida, mitte oodata, et tuleb mõni palgatud aednik või firma, kes seda teeks. Sest see palgatud firma võib olla hoopis lõikelillefirma!

Intervjuus Müürilehele nentisite: ühiskonnal pole olnud võimalust vananeda, palju on üles ehitatud noorusekultusele ja küpsust ei osata hinnata.

On loomulik, et kui riik sünnib, siis ta avab uued võimalused eelkõige noortele. Pöördehetkel oli tunne, et kõik vana jäetakse maha koos vana aja inimestega. Nüüd on need noored keskeas ja hakkavad tajuma, mida tähendab koos riigiga vanemaks saada. Kui vabariigi lapsed on ise saanud vanavanemateks, hakkab tekkima arusaam küpsuse väärtusest. Siis oleme jõudnud uude küpsesse järku. Tekib loomulik põlvkondade vahetus, mida seni ei ole ju olnud. Ma usun, et see muutus tuleb ka poliitikas. Inimene hakkab tunnetama, mis on tema jaoks tähtis, ega ole enam nii kergeusklik, et usub kõiki ilusaid lubadusi a la viieteist aastaga viie rikkama riigi hulka ja muud toredat, vaid näeb, et riigi valmisehitamine on pikaajaline töö, mida tuleb teha koos.

Ütlesite, et 55aastaselt on inimene õitsengueas, mitte vaikselt tiksuv pensionieelik. Kuidas seda keskeas eesti naisele selgeks teha?

Arusaama, et selles vanuses inimesed on väärtuslik vara, meil tõesti ei ole olnud ja see on asi, mida tuleb muuta. Pärast Eesti Vabariigi taastamist valitses ühiskonnas uue õhin, vanema põlvkonna elulist ja erialast kogemust hakati alahindama. Meie vastsetel ettevõtjatel kujunes kiire edasimineku ajal kergekäeline suhtumine, et las need vanemad töötajad lähevad, milleks nende hariduse uuendamise ja tervise vormis hoidmisega vaeva näha, küll me saame endale uued ja nooremad. Aga nüüd ongi näpud põhjas, seda rahvast ei ole kusagilt juurde võtta. Praegu hakkab tööturul ähvardama nii töökäte kui ka ajude puudus. Just selletõttu, et paljud, keda saaks rakendada, on jäetud tasapisi vinduma. Samalaadset ainult noortele orienteerumist näeme ka kaubanduses, kus soliidsemas eas tarbijale eriti rohket valikut ei pakuta. Rääkimata minusu-gustest, kes ka 60-70aastastena on veel aktiivsed nii tööturul kui ka klientidena. Ühiskonna vananedes tuleb neid ju järjest juurde. Loodan väga, et kui praegused 30-40aasta-sed saavad 55, on nende enesekujutlus palju positiivsem ja nad ei tunne end ühiskonnas koormana, vaid väärt tegijatena.

Mida ma kindlasti õigeks ei pea, on enesehaletsemine – et olen 55 ja mu elu on läbi. Just selles eas, kus lapsed on juba suured ja elukogemus otsib rakendumisvõimalusi, on kõige rohkem vaja uusi väljakutseid eneseteostuseks. Alati saab juurde ja ümber õppida, teistega seljad kokku panna, algatada uusi asju. Ennast maksma panna. Hea mõttega tuli hiljuti välja Sven Mikser: pakkuda 45+ vanuses inimestele riigi toetust uue eriala omandamiseks kutse- või kõrghariduses. On rõõmustav näha, et tekivad uue suunaga võrgustikud ja seltsid. Noorte vanavanemate energia vajab ühiskonnas hoopis rohkem väljundeid.

Kas oma osa on ka ajakirjandusel, millele oma vaateid jagate?

Muidugi, ajakirjandus saab viia need parimas eas daamid peegli ette ja aidata end sisemiselt kikki tõsta. Eesti naine on üsna terane ja hea naljasoonega, tal on elutarka pilku ja samas ka elujõudu. Eas, mil ollakse juba lapsevanema muredest vabanenud, on aega pühenduda endale.

Alustama peaks vaimse inventuuriga, sisemise enesepuhastusega. See on nagu aedniku vaade iseendale – õied, mis on ära õitsenud, tuleks ära visata, ning leida ja alles jätta pungad, kust veel midagi kasvama hakkab. Jätta maha eelarvamused ja kammitsevad mõtted. Selleks pole vaja võluvahendeid ja sisendusi, vaid iseenda kriitilist pilku. Arutelu, lugemist, mõtisklust, aktiivsemat eneseväljendust – mis peab paika, mis on lapsik ja rumal. Mis on võib-olla tige, hale. Kõik asjad on paremini nähtavad, kui need välja öelda. Kurdame keskeakriisi, selle asemel et rääkida keskea õitseajast.

Kuidas te ise end oma eas tunnete?

Mina tunnen ennast päris hästi. Ma ei ole minetanud õppimisvõimet, veel on aega targemaks saada. Olen ka arvutiga parem sõber kui nii mõnigi minust noorem. Kui vaatan hommikul peeglisse, siis ikka nii, et päevale vastu astudes oleks suunurgad kikkis. See on vana õpetus.

Millega praegu tegelete?

Käin veel täie kohaga Tartu Ülikoolis tööl. Kodune olen selles mõttes, et teen kodus olles 10-14 tundi tööd, lahkun arvutist enamasti öösel kella 3-4 ajal. Kui hakkasin 65 saama, sain ülikooli ametnikelt kirja, et seoses kõrge vanusega tulge oma töölepingut lõpetama. Siis varsti muudeti ülikooliseaduses see 65aastaste jõuga errusaatmise punkt ära ja sain ülikooli personaliosakonnast uue kirja – tulge eluaegset professori töölepingut sõlmima.

Kas autojuhiluba on käes?

Kümmekond aastat tagasi oli mul suur soov juhiluba saada. Isegi proovisõidud tegin ära. Siis tundsin, et minu iseloomuga see vist ei sobi. Minu pähe ei mahu korraga nii palju tähelepanu välistele detailidele, ette ja taha vaatamist, mõtlemist, mida teha vasaku käega ja jalaga, samas kui parem muud teeb. Arvutasin välja, et kui ma ka elu lõpuni sõidan taksoga, ei jõua nii palju kulutada, kui läheks auto ostuks ja ülalpidamiseks. Oma ja teiste närvid pealekauba.

Millal teist mässaja sai, kas lapsepõlvekodus räägiti asjadest nii, nagu nad on?

Küllap ma olen mässajaks sündinud. Vastuhaku vaim on perekonna pärimus juba tsaariajast saati. Ega ma koolis ka kunagi pai õpilane ei olnud. Võib-olla seepärast, et olen alati olnud kiire taipamisega, eks see teeb kärsituks. Usun, et paljud kärsitud lapsed on vastuhakkajad, sest neil on lihtsalt igav. Nalja pärast võib öelda, et olen tüüpiline draakoniaasta Jäär, kuigi horoskoope ma eriti ei loe.

Poliitiline kriitilisus tuli üsna varases eas. Pereisa Hendrik Allik viidi vangi, kui olin 10aastane. Kui ta 1955. aasta lõpul Siberist tagasi tuli, oli kodus palju juttu sellest, mis laagris toimus. Hruštšovi ajal tekkis suur ootus, et tuleb tõsisem pööre vabaduse suunas, kuid seda ei tulnud. Need naljad, mida Hendrik Allik kodus rääkis, olid üsna teravad ja kibedad. Sellises poliitilise huumori õhkkonnas, kus võimu rumaluse, pugejate ja nuhkide üle sai palju irvitatud, me koos venna Jaak Allikuga kasvasime.

Kui hakkasin selle asja vastu, millega vanemad olid oma elu sidunud, siis suhtuti sellessegi, võiks öelda, rahulikult. Kodust ära Tartusse tulles kasvasin selleks, kes minust hiljem sai. Ülikool kujunes minu vaimseks koduks, siia olen ma jäänud. Vaid kolm aastat, Moskvas ülemnõukogus ja kaks aastat Eesti Vabariigi sotsiaalministrina, olen eemal olnud. Ka riigikogus ametis olles jätkasin õppejõuna.

Oma elulooraamatus* räägite soojalt ema Olga Lauristinist. Kas ta toetas te valikuid?

Absoluutselt! Ta on kõike toetanud, mis ma teinud olen, ka siis, kui see tema arusaamadele risti vastu läks. Ta ütles alati: “Mis Marju teeb, see on õige!”

Kas mäletate ema tööd meie ajakirja eelkäija, Nõukogude Naise toimetuse kolleegiumis?

Tean, et ajakiri oli tema jaoks väga oluline, Nõukogude Naise numbreid oli meil kodus alati. Erinevalt minust oli tema põhimõtteline naisõiguslane ja pidas seda väga tähtsaks. Ka poliitikasse tuli ta naiste töö kaudu, jättis ülikooli pooleli, sest teda kutsuti Tallinna töölisnaiste haridusega tegelema. Nõukogude Naine oli ju ENSV ajal absoluutselt kõige loetavam väljaanne. Vaatamata töökangelastele ja muule sarnasele suutis ta oma lõikelehtede ja praktilise pilguga säilitada mingi eestiaegse ilme. Kui ma kooliplikana sattusin lugema vanu Mareteid ja Taluperenaisi, siis midagi sellest vaimust tuli tuttav ette.

Oma lapsepõlvekodus Meriväljal elasite selle maja endiste omanike eestiaegse raamatukogu keskel läbi seda Eesti Vabariiki, millega te 15 aastat vanglas veetnud “riigikukutajatest” vanemad ei olnud reaalselt kokku puutunud. Kas pole see paradoksaalselt nii ka praegu, mil lapsed elavad vanemate omast erinevas, internetimaailmas?

Ma kaldun arvama, et see on alati nii. Mingist east alates, mis praegusel ajal muutub üha varasemaks, tekib lastel väga tugevalt oma maailm. Nüüd on ta internetis, enne oli vanades raamatutes ja ajakirjades või lihtsalt omavahelises läbikäimises. Paljud praegused lapsed on vaimselt intensiivsemad kui nende vanemad. Olen oma kõige noorema lapselapsega igasuguste maailma asjade üle arutanud, sain temalt teada, mida nemad seal internetis teevad.

Vanemad tihti alahindavad laste mõtlemisvõimet. Ega minu vanematel olnud sellest palju aimu, mida ma lugesin või mida mõtlesin, me ei rääkinud sellest kunagi. Lugesin väga palju, rohkem kui mu ema. 11-12aastaselt olin talle kirjastuse toimetajatöös tõhusaks abiliseks.

Kas leiate lastelastega ühise keele paremini kui oma lastega?

Mul on väga huvitav suhelda nii oma kahe tütre kui ka lastelastega – neid on kokku kuus, oleme kõik suured sõbrad. Minu noorem tütar läheneb oma esimesele juubelile ja vanem on juba üle viiekümne. Mõlemad on juba ka vanaemad.

On teie elus valikuid, mida olete kahetsenud?

Mul oli koolitüdrukuna kaustikusse kirjutatud põhimõte: ära tee seda, mida hakkad kahetsema, aga ära kahetse seda, mida oled teinud. Mis ei tähenda, et ma pole midagi valesti teinud ja selle pärast süümepiina tundnud. On oluline, et inimene tunnistab, mida ta on valesti teinud, ja ka palub andeks, kui vaja.

Üks suur valik sattus mu teele 1989. aasta sügisel, kui tehti pakkumine minna USAsse Washingtoni uurimisinstituuti doktoritööd tegema. Pilet oli olemas, paari aasta pärast oleksin tulnud Tartusse Ameerika doktorikraadiga. Aga ümberringi kees poliitiline melu, kõik oli pooleli, kuulusin Rahvarinde juhtkonda… Näen nüüd selgesti, et jätsin oma akadeemilised võimalused kasutamata. Selles mõttes pole ma päris rahul. Aeg hakkab lühikeseks jääma, kõike, mida tahaksin, ei jõua teaduses ära teha. Tegin selle valiku teadlikult, ma ei kahetse, kuid elu lõpuni jääb tunne – aga kui…

Järsku oleks siis Eestiga asjad teistmoodi läinud…

Oh ei, oh ei! Ühe inimese roll ei ole nii suur.

Teie elulooraamatut läbiv kujund on kahe silmaga vaatamise võime…

Nõukogude ajal olime paratamatult mustvalge (ehk siis punavalge) ametliku ideoloogia mõju all. Need, kes välismaale läksid või teadlikult eemaletõmbumise valisid, vaatasid teistpidi, omalt poolt mustvalge pilguga. Kuna mina kasvasin peres, kus oli ka mustvalge nägemine, siis ülikooli sattudes hakkasin korraga koduseid asju hoopis teise pilguga nägema, n-ö punaseid kõrvalt vaatama. Minu jaoks on saanud selgeks, et asju tuleb näha kahelt poolt, stereoskoopiliselt. Kahe silmaga vaadates tekib perspektiivitunne, hindad kaugusi õigesti. See ilmnes teravalt siis, kui hakkasin 1970nda-te lõpus, tänu oma abikaasa Rootsis elavatele vanematele, suhtlema väliseestlastega, sain sõbraks seal elanud ja kasvanud inimestega. Tajusin, kui teistsugusena meie elu neile paistis.

Kõigi nende kogemuste kaudu näen ka praeguses olukorras, et ei tohi panna ühte silma kinni. Pead oskama näha kõike ka teise inimese pilguga.

See puudutab kas või venelastega suhtlemist. Olen palju tegelenud lõimimise uuringutega, käinud koolitamas venekeelsete koolide õpetajaid, suhelnud venekeelsete ajakirjanikega. Sageli ei nähta siin teist inimest enda kõrval, tema pilguga. Näide: eestikeelses telesaates, kuhu on kutsutud osalema ka haritud noored vene inimesed, räägivad saatejuht ja eestlastest külalised omavahel üleolevalt venelastest kui “nendest”. Taipamata, et teisest rahvusest inimesele, kes istub sama laua taga, läheb südamesse, kui tema kultuurist ülalt alla võtmes räägitakse.

Tajuda olukordi mitmelt poolt vaadates on eestlasele üsna raske, sest oleme küllalt suletud. Me ei saa sageli aru, kuidas me paistame teistele. Kipume end üle hindama ja pidama oma vaadet ainuõigeks seal, kus oleks mõistlikum olla dialoogis.

See pole muidugi kerge. See teeb ju enda elu väga raskeks, kui sul pole kunagi seda jumalikku tunnet, et minul ainsana on õigus. Aga niisugune kahe silmaga nägemine ja mitme erineva tõe tajumine on ses maailmas toimetulemiseks väga oluline.

Eestlase ellusuhtumine on küllalt karm, ka enda vastu. Võiksime olla natuke rõõmsamad ja lahtisemad. Meil on veel vähe sisemist vabadust. Küll me seda juurde saame, olles kauem vabad olnud. Eks see kahe silmaga vaatamine on ka natuke sisemise vabaduse küsimus.

* “Punane ja sinine. Peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid 1970-2009″, Marju Lauristin, 2010.

Elutarkus keset kartulipõldu

MARGUS VÄLJA, AJAKIRJANIK USAs, MARJU LAURISTINI ÜLIÕPILANE

1978. aasta sügisel oli Tartu Ülikooli kolm ajakirjandus-kursust Vaimastvere kolhoosis kartuleid võtmas. Koos õppejõududega, kellest üks oli vanemõpetaja MarjuLauristin. Me kolmas kursus oli esmakursuslastega juba enne kolhoosiminekut sõbrunenud, kuid nad olid siiski rebased. Mis justkui lubas vanemail nooremaid ka väheke aasida. Marju oli noorema kursuse akadeemiline juhendaja. Meenub, et ütlesin mõne sõna tema rebaste kohta, ja Marju astus oma kursuse kaitseks välja! Tehes seda ehtsal Marju moel, mõnusa sarkasmiga: “Rebastel pole häda midagi. Aga mõnel teisel võib sotsialiseerumise protsess palju kauem kesta. Nii et terve elu paistab rebasesaba jalge vahelt välja.”

See kartulipõllu-teadus jäi terveks eluks meelde! Mõnda uut hullu tükki ette võttes tuleb alati ühtäkki silma ette Marju naerune nägu kolhoosipõllul ja tekib tahtmine käega katsuda, kas rebasesaba on taga. Ja vahel ongi olnud!

Leevendav asjaolu on, et ka Marju ise on “hulle tükke” teinud. Millest on maailm ta ümber paremaks ja targemaks saanud! Ning elu huvitavam, vaimukam ja särtsakam olnud.

Oleme mõlemad ööinimesed

MILLA-MONA ANDRES, LOODETAVASTI TULEVANE KUNSTNIK, TÜTRETÜTAR

Mul on oma vanaemast raske rääkida. Ta on rohkem nagu sõber või minu mõtetele sparringukaaslane. Marju, nagu me teda kutsume, ei ole tavaline vanaema. Väiksena arvasin, et pean teda teietama, sest ta ei küpsetanud hommikuti pannkooke ega kudunud sokke, nagu tüüpilist vanaema ikka ette kujutatakse. Minu kõige väärtuslikumad hetked on temaga koos olnud maal meie talus. Oleme kahekesi ja räägime maailma asjadest. Väljas on pime ja meie oleme kogu öö üleval. Meie olemegi vanaemaga ööinimesed. Kuigi ta talvel peab mulle ajuti telefonis loenguid, et öösel tuleks ikka magada, on ta ise ju samasugune! Viimastel aastatel olen olnud ta reisikaaslane. See on mulle olnud suur kultuuri- ja ka vanaemaelamus. Ta oskab olla hea seltsiline, kes võib rääkida terve Pariisi ajaloo ära ühe ööga. Pärast tema tööpäeva Pariisis jalutasime mööda Montmartre’it. Nägin, et ta on väsinud, aga ikkagi võis ta tunde rääkida nagu vapper giid. Reisidel olen vanaema palju tundma õppinud. Mul on vedanud, et olen nii lähedane selle väsimatu ja intelligentse inimesega.

Eesti Naine