Õiguskomisjoni esimees Eduard Odinets kõneles sotsiaaldemokraatide nimel riigikogus enne seda, kui riigikogu lükkas 21. veebruaril tagasi EKRE loosungliku eelnõu:

EKRE tõi riigikogu ette sama eelnõu, mille ta esitas ka 1,5 aastat tagasi juba käinud. Seetõttu ei ole ka mina originaalne ja vastan peaaegu sama kõnega, millega ka 1,5 aastat tagasi. Nii nagu rääkis minu ladina keele õpetaja: repetitio est mater studiorum – kordamine on tarkuse ema. Sotsiaaldemokraadid on väga selle poolt, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmed oskaks eesti keelt ja kohalikud omavalitsused töötaks eesti keeles. Selles pole küsimust ega kahtlust. Küsimused ja kahtlused on aga selles, milliste meetmetega seda saavutada.

EKRE eelnõu nõudis volikogu kandidaatidelt keeleseaduses sätestatud C1 taset. Sellisel tasemel kõnelen mina riigikogu kõnepuldist ja seda nimetatakse mõnikord ka haritud emakeele kõneleja tasemeks. Kuidas ma tean, et mul on see tase? Ma käisin eksamil ja sain 97 punkti 100-st võimalikust. Tsiteerin C1 taseme kirjeldust: „C1 tasemel kõneleja mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust. Oskab end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha, väljendeid eriti otsimata. Oskab kasutada keelt paindlikult ja tulemuslikult nii avalikes, õpi- kui ka tööoludes. Oskab luua selget, loogilist, üksikasjalikku teksti keerukatel teemadel, kasutades sidusvahendeid ja sidusust loovaid võtteid.“

Mõelgem sellele, kui palju volikogude liikmeid, kelle esimene keel on eesti keel,  oskab end „ladusalt mõistetavaks teha“ ning „luua selget ja loogilist teksti keerukatel teemadel.“ Väidan, et mitte kõik. Kui aga on selge, et ta oskab, siis EKRE idee autorid nõuavad selle kohta paberit. Tõendit  kõigilt, kes kavatsevad järgmisel aastal kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogusse. Mina olen õnneseen, mul on paber olemas. Teisi tuleks aga otsejoones saata  haridus- ja noorteameti eksamipunktidesse. Kuna eksamid toimuvad kord kvartalis, siis sobiv aeg on järgmisel aastal enne jaanipäeva. Vastasel juhul tõendit soetada ei jõuaks ja kandideerida ei saaks.

Probleem on ka elementaarses seaduste hierarhias ja sätestatavate nõuete proportsionaalsuses ja rakendatavuses. EKRE pole siin loosungilikust ja populistlikust nõude sõnastamisest kaugemale jõudnud. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus, mida EKRE soovis muutma hakata, on konstitutsiooniline seadus. Selle sätteid ei saa reguleerida nn lihtseadusega, milleks on keeleseadus. Pealegi ei olegi keeleseaduses eesti keele oskuse tasemed volikogu liikmetele ega kandidaatidele sätestatud. Ehk siis EKRE soovib lahendust, mis ei vasta põhiseadusele, ja viitab sätetele, mida ei ole olemas. Kas see pole mitte puhas populism ja tühipaljas loosung?

EKRE algatus nõudis keeleoskuse tõendit kõigilt kandidaatidelt, sõltumata nende esimesest keelest ja sellest, mis keeles on nad hariduse saanud. Eestlastelt ja mitte-eestlastelt, Eesti kodanikelt ja Euroopa Liidu kodanikelt. Kõigilt. Algataja küll väitis, et mitte etnilistelt eestlastelt, kuid eelnõust seda välja ei tule. Ja kes on see etniline eestlane? Õhku jääb ka küsimus, miks ei nõua samamoodi ei nõua keeleoskust näiteks riigikogu kandidaatidelt? Riigikogu töö puhul on tegemist oluliselt keerukamate tekstidega. Kuidas aga on Euroopa Parlamendi kandidaatidega? Kas sinna sobiks keegi, kes ei valda piisavalt eesti keelt, kuid see-eest on suurepärane inglise keeles? Kui sätestada keelenõuded volikogu saadikute tööle, siis peaks see reeglistik kehtima kõigile.

Aga kas probleem on tõesti olemas? On ja ilmselt teravaim Ida-Virumaal. Olen ligi 28 aasta jooksul näinud Kohtla-Järve linnavolikogu liikmena ja nüüdse esimehena näinud erineva keeleoskusega volikogu liikmeid. Algusaastatel täiesti kurttumme, praegu vaid üksikuid. Kohtla-Järvel ei ole kunagi istungeid muus keeles peetud kui eesti keeles ja seda sõltumata sellest, kui mitu protsenti saadikutest saab eesti keelest piisavalt aru. Tegelikkuses ei tähenda  puudulik eesti keele oskus suutmatust teha volikogus tööd.  Mõnikord muukeelsed saadikud on isegi põhjalikumad, sest nad süvenevad, tõlgivad ja  püüavad kõikidest nüanssidest aru saada. Ja nad teevad väga asjalikke ettepanekuid ja tekstitäpsustusi. Mõnikord elegantsemaidki kui eestlastest kolleegid. Küsimus ei ole keeleoskuses, küsimus on töösse suhtumises.

Kohtla-Järve ja ka mitme teise omavalitsuse saadikud saavad oma eesti keelega hakkama. Riigikogu ülesanne on neid toetada ja motiveerida, mitte represseerida, keelates ilma tõendita kandideeridagi. Muidugi peavad kandidaadid eesti keelt oskama. Usun, et juba järgmistes koosseisudes on seoses nooremate saadikute tulekuga pilt hoopis teine. Aga selle asemel, et nõuda kõige kõrgemat keeletaset, mida Eestis üldse testida saab, mõtleme pärislahendustele. Päriselt töötavad kandidaadi personaalne vastutus ja valija hinnang kandidaadi oskustele ja võimetele. Sotsiaaldemokraadid on valmis siin kaasa mõtlema ja lahendusi otsima. Elagu eesti keel!