Eduard Odinets: riiklik kius laste kallal on häbiväärne

Vigane kodakondsusseadus tuleb ringi teha, kirjutab riigikogu liige Eduard Odinets Postimehes. 

Pisut rohkem kui aasta ­tagasi tõusis riigikogu kõnetooli Andrei Korobeinik, et ülistada seadusemuudatust, mis pidi andma Eestis sündinud lastele, ­kellel «teist kodumaad ei ole», Eesti kodakondsuse. Ühtlasi võttis ta kritiseerida sotsiaaldemokraate, kes hääletasid teisel lugemisel eelnõu katkestamise poolt sooviga viia sinna muudatused, mis mitte näiliselt, vaid ka tegelikult täidaksid seaduse eesmärki. «Teie arvates ei väärinud need lapsed Eesti kodakondsust… Aga täna saate siiski järele mõelda ja näidata, et olete piisavalt eestimeelsed. Siin ja kohe saame kõik koos otsustada, et Eestis sündinud ja terve elu siin elanud lapsed ei ole meile võõrad. Need on Eesti lapsed,» kuulutas keskfraktsiooni aseesimees enne valitsuse esitatud kodakondsuse seaduse muudatuste lõpphääletust.

2020. aasta 28. jaanuaril riigikogus kinnitatud seadus on kehtinud aasta. Jaanuari lõpu seisuga on ­selle alusel saanud Eesti kodanikuks ­ainult kolm last. Jah, kolm on õige arv, see ei ole näpuviga. Tõsi, siseministeeriumi andmetel on riik pea aasta ­jooksul teinud kodakondsuse andmise ­otsuse veel 45 lapse suhtes, kelle puhul need otsused jõustuvad alles siis, kui ­lapsed jõuavad täisikka. Aga fakt jääb faktiks – Eesti on saanud juurde kõigest kolm uut väikest kodanikku, mis kõlab Keskerakonna poliitikute kiidulaulude taustal eriti uskumatult ja absurdselt.

Juhtunud on see, mille eest sotsiaaldemokraadid eesotsas ­Jevgeni Ossinovskiga eelnõu arutelude ajal korduvalt hoiatasid. Seadus, mis justkui andnuks ligi 1500 lapsele ­õiguse saada kodakondsus lihtsamalt, on oma olemuselt sügavalt vigane.

Kurja juur peitub sättes, mis ütleb, et juhul kui Eesti kodakondsust taotlev alaealine on teise riigi kodakondsusega, siis peab ta sellest eelnevalt loobuma.

Ühtpidi puudutab see neid alaealisi, kelle üks vanem on määratlemata kodakondsusega ja teine ­välisriigi kodanik ning kelle pere on Eestiga seotud alates 1991. aasta 20. augustist – lapse vanem või vanavanem peab olema selle seisuga Eesti elanik. ­Kurja juur peitub aga sättes, mis ütleb, et juhul kui Eesti kodakondsust taotlev alaealine on teise riigi kodakondsusega, siis peab ta sellest eelnevalt loobuma. Paraku ei luba Venemaa seadused lapsi kodakondsusest vabastada, mistõttu tulebki oodata seni, kuni lapsed saavad 18-aastaseks. Seega piirdub seaduse tegelik sihtgrupp umbes 130 lapsega. Näiteks Ukraina ei tee kodakondsusest vabastamisel takistusi.

See, et 130 lapsel tekkis võimalus saada Eesti kodanikuks ilma eksamiteta, oli ka põhjus, miks sotsiaaldemokraadid kolmandal lugemisel seadusemuudatust toetasid. Korobeiniku aastatagune jutt meie aadressil oli aga puhtakujuline demagoogia. Nutika mehena sai ta kindlasti aru sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekust, mis oleks lapsi kohelnud võrdselt ja võimaldanud 1500 lapsel ka päriselt Eesti kodanikuks saada. See olnuks väärikas lahendus.

Võimul olevad Reformierakond ja Keskerakond vastutavad koos Isamaa ja EKREga olukorra eest, kus riik kohtleb lapsi ebaõiglaselt ja jagab sisuliselt võltsõigusi. Iga lapse ja tema tunnete taga on ka tema vane­mad koos oma unistuste ja soovidega. Võib ette kujutada mõne pere ängi, kui peaks selguma, et vaatamata kodakondsuse andmise otsusele, tuleb veel pikki aastaid oodata. Kas see suurendab venekeelsete perede sidet Eestiga, nende kuuluvustunnet meie ühiskonda? Riik peaks käituma oma inimestega väärikalt, mitte kütma üles ootusi ja siis almuseid poetama. Meenutan õiguskantsler Ülle Madise hinnangut, et riik ei tohi käituda sõnamurdlikult ega anda eksitavaid lubadusi. Palju rohkem ­lapsi saaks ka tegelikult Eesti ­kodanikuna üles kasvada, kui riigikogu võtaks vastu sotsiaaldemokraatide hiljuti esitatud eelnõu, mis kaotab ära kuni 18-aastase ooteperioodi ehk kohustuse esitada tõend teise riigi kodakondsusest loobumise kohta.

«Meil on üle 70 000 halli passiga elaniku. Seda on rohkem, kui on näiteks Narva või Pärnu linna elanikkond. Need inimesed usuvad, et Eesti on nende kodumaa, vaatamata sellele, et nende passi peale kirjutas Eesti riik sõna «võõras» inglise keeles… Me võime otsida ja ilmselt ka peame otsima talente välismaalt, kuid alustada võiks siiski enda inimestest» – need sõnad kuuluvad samuti Korobeinikule. Tõepoolest, alustada tuleb meie oma inimestest, meie oma lastest. Loodetavasti on ­keskfraktsiooni liikmetel samuti nende aseesimehe sõnad meeles ning nad toetavad meie eelnõu.

Eduard Odinets: riiklik kius laste kallal on häbiväärne