Kui ma 2021. aasta jaanuaris kultuurikomisjoni jõudsin, oli valikuprotsess juba alanud. Eelvalik oli tehtud ning 11 objekti ritta seatud. Järgneva perioodi jooksul püüdsin korduvalt teada saada, millised on need konkreetsed kriteeriumid ning milline on see konkreetne teekaart, mille alusel me komisjonis ja seejärel riigikogus väga tähtsate otsusteni jõuame. Püüdsin aru saada, kui suur on meie eelarve ja milliste punktilävenditega tekib pingerida.

Minu uudishimu on arusaadav, olen ligi 15 viimast aastat tegutsenud euroraha maailmas. Olin nii toetusesaaja kui ka toetuseandja, nii jagamisreeglite väljatöötaja kui ka vaiete lahendaja. Süsteem oli selge, tähtajad olid paigas, kriteeriumid kindlad, eelarve lõplik, protseduurid läbipaistvad, hindamine erapooletu, komisjoni mõjutamise eest ootas n-ö disklaff. Nii mind õpetati, nii ma olin harjunud.

Seda raskem oli mul sulandada poliitiku rolli, kus kõik käib teisiti. Kuid miks peaks? Miks peaks kümneid miljoneid eurosid avalikku raha jagama riigikogus teistmoodi, kui seda tehakse oluliselt väiksemate summade puhul näiteks EAS-is ja mitmes teises asutuses, mis tegelevad toetusraha jagamisega?

Ja nii ongi meil komisjoni laual kriteeriumid, mis sobivad kõikidele projektidele. Ja nii ongi meil igaühel neli häält, et valida neli objekti, omistamata ühelegi kriteeriumile mingitki erilist kaalu. Ja nii ongi meil igaühel teises voorus kümme häält, et reastada need neli pingeritta. Seda täiesti subjektiivselt enda isikliku kogemuse ja isiklike huvide pinnalt.

Sel moel sünnivad poliitilised kokkulepped, mis panevad paika Eesti kultuuri jaoks kõige olulisemad ehitised, andmata endale aru, millised põhimõtted teevad ühe objekti teisest olulisemaks.

Edasi tuleb igal komisjoni liikmel subjektiivselt peegeldada Eesti avalikkusele, miks just need neli on “olulised kogu Eesti kultuurile, aitavad kaasa meie kultuuri, sealhulgas rahvuskultuuri järjepidevuse tagamisele ja kultuuri terviklikule arengule ning soodustavad kultuurivaldkondade vahelist koostööd” ja miks ülejäänud seitse seda ei ole.

Vähemalt otsustati viimasel hetkel, et protseduur on avalik. Seega saab komisjoni liikmetelt hiljem pärida, millest ta lähtus valiku tegemisel.

Mind jääb kummitama mõte, et miks ainult neli objekti ja mitte kolm või viis. Olin kultuurikomisjonis ainus, kes hääletas selle põhimõttelise otsuse vastu. Kui meil pole rahalist ega ajalist piiri ees, siis miks piirata objektide arvu? Kui piirata näiteks eelarvet, siis ressursimahukate projektide kõrvale mahuks ka nii mõnigi väiksem ehitis.

Komisjonis pole toimunud ühtegi sisulist arutelu 11 objekti üle. Aga postkast on täis ja telefon on punane, ühendust võtavad konkreetsete projektide pooldajad ja vastased, huvitatud linnapead ja kaasatud ärimehed. Ning valikus on projekte seinast seina, mõni ilma kindla asukohata, mõni ilma kindla (paiguti veel Eesti kroonides) eelarveta, mõni väga kindel, mõni alles plaanides objekt. Nii me siis valimegi.

Ilmselt pean poliitikas veel palju õppima, sealhulgas ka otsustamist avaliku raha üle ja oma otsuste põhjendamist. Kindlasti saan hakkama. Õppisin ära euroraha jagamise, õpin ära ka riiklikult tähtsate kultuuriehitiste üle otsustamise. Loodetavasti ei hakka järgmine riigikogu tehtud otsuseid üle vaatama, et panna maksma ka oma subjektiivne nägemus.