Eiki Nestor: rahvahääletuse küsimus peab olema ühemõtteliselt selge. Täna see nii ei ole

Rahvahääletuse ettepaneku tegemise õigust Vabariigi Valitsusel ei ole ega tohigi olla. Ma loodan, et nii rumalat inimest valitsusliidus ei ole, kes sooviks riigikogu kodu- ja töökorda muuta eesmärgiga vähemusest kergema vaevaga üle sõita, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu esimees ja pikaaegne riigikogu esimees Eiki Nestor Eesti Päevalehe arvamusportaalis.

Mu kindla veendumuse kohaselt on ühes demokraatlikus riigis parlamendi vähemusel alati võimalik kasutada tavalisest erilisemaid viise oma mõtete selgitamiseks. Mida pikem demokraatia kogemus, seda harvem selliseid võtteid vaja läheb. Aga ikka tuleb ette.

Näidete otsimiseks pole tarvis kaugele minna. Soome parlamendi üks kaalukamaid töö pidurdamisi toimus huvitaval kombel just rahvahääletuse asjus. Euroopa Liiduga ühinemise otsus ei olnud kõigile rahvasaadikutele meeltmööda.

Seejuures saadakse Soomes aru parlamendi liikme pühast õigusest rääkida vabalt seda, mida mõtleb, veidi teistmoodi, kui meil kombeks. Nimelt kuulub seal selle vabaduse alla mitte ainult kõne sisu, vaid ka pikkus.

Nii alustatigi esinemisi kõnepuldist lausega: “Juba meie suur kirjanik Aleksis Kivi oma suurepärases teoses….”. Loetigi kõnedes algusest lõpuni ette kirjandusklassikat.

Valitsusliidud ei ole igavesed

Meil tekkis teistsugune tava. Rohkete muudatusettepanekute esitamine koos vaheaegade võtmisega. Kindlasti selline nüri tegevus, millega poolehoidjaid kaotad rohkem, kui võidad. Kurnav nii enamusele kui ise endale. Aga vajalik, et see sama enamus aru saaks, et kuigi neid on rohkem, siis kõik pole lubatud.

Asjaolu, et vähemuses olevate mõtteid seadustesse ja otsustesse harva sisse läheb, on ka opositsioonile arusaadav. Parlamendi töö pidurdamiseni jõutakse aga siis, kui seda vähemust parlamendis ei soovitagi kuulata. On kaks eri suurust, kas sinu mõte ei leidnud toetust või kas sinust arulagedalt sõidetakse üle. See on olukord, kus enamus unustab, et ka vähemusel on valijad.

Pikad kõned ja vaheaegade võtmine on rahumeelsed tegevused. Võib kohata aga ka parlamente, kus kodukord lubab kahjuks enamusel valimatult vähemusest üle sõita. Ja eksib see, kes arvab, et siis ei ole obstruktsioon võimalik.

On küll ja rohkete näidetega kaetud. Ainult siis võtab sageli see protest palju tõsisema kuju. Näiteks seisavad vähemuses olijad kõnepuldi ette ja ei luba valitsuse liikmetel kõnepulti astuda. Ja enamus hakkab korda looma samal moel ning juhtub, et ei piirdutagi ainult rüselusega. Uuemal ajal pole riigikogu saalis rusikatega vehitud ja nii peakski olema.

Valitsusel on Eestis õigus tema enda algatatud eelnõude korral see patiseis lõpetada usaldushääletusega. Tõele au andes tehakse seda ikka väga suurte kahtlustega ja vastumeelselt.

Aga see õigus kehtib ainult ja eranditult valitsuse enda eelnõude kohta. Rahvahääletuse ettepaneku tegemise õigust aga Vabariigi Valitsusel ei ole ega tohigi olla. Ma tõesti loodan, et nii rumalat inimest valitsusliidus ei ole, kes sooviks riigikogu kodu- ja töökorda muuta eesmärgiga vähemusest kergema vaevaga üle sõita. Valitsusliidud ei ole igavesed, teate isegi.

Küsimus pole selge

Uhke ja kauni unistusena peaks ühe rahvahääletuse algatamine toimuma nii, et selle algatajad on kõik riigikogu saadikurühmad. Esitatav küsimus peab olema ühemõtteliselt selge, et mis siis tegelikult juhtub, kui “jah” või “ei” peale jääb. Täna see nii ei ole. Lugege seda küsimust!

Põhiseaduses midagi ei muutu, perekonnaseadus jääb samaks, kooseluseadus jääb muudatusteta. Ka tõlgendus, et muus küsimuses rahvahääletusel otsustatut saab muuta ainult uue rahvahääletusega, on äärmiselt küsitav. Kui rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseadust saab muuta rahvahääletuseta, miks siis muus küsimuses toimunud rahvahääletuse tulemust mitte?

Ju saabub siingi selgus siis, kui kunagi riigikohus midagi otsustama peab. Siit ka lihtne järeldus, et rahvahääletus, kus midagi ei otsustata, pole ju vajalik. Ja nagu näitavad uuringud, siis suurem osa inimestest saab just nii ka asjadest aru.

Palju on räägitud sellest, et selle hääletusega tekib suur vastasseis. Vähem on jutu olnud sellest, mis saab peale referendumit.

Sõltumata sellest, kas peale jääks „jah“ või „ei“, nõuaks suur osa rahvast kas põhiseaduse muutmist või siis perekonnaseaduse muutmist. Need mõlemad ettepanekud täna ilmselt ei saaks “hääli” kokku.

Ja süüdi jääb jälle see “paha riigikogu”, kes rahva arvamusega ei arvesta. Kas see ongi eesmärk, et rahvahääletuse abil demokraatlikku riigikorraldust maha teha? Või miks peaks korraldama rahvahääletust mõne erakonna ja nende sidusühingute maine huvides? Jabur!

Ja lõppude lõpuks – kui kaua, kurat võtaks, me ühe osa Eesti inimeste elu üle kohut mõistame ja seejuures neid solvame, näpuga näitame, poliitikat “teeme”? Jätaks nad ükskord rahule.

Las nad elavad oma elu, armastavad ja kohtuvad, naeratavad ja nutavad, kasvatavad lapsi ja õpivad, käivad tööl ja laulavad laulukooris, kui just koroona seda ei keela. Ka maske tuleb ju tänasel päeval muuseas kõigil kanda.

Eiki Nestor: rahvahääletuse küsimus peab olema ühemõtteliselt selge. Täna see nii ei ole