Kui keegi arvab, et Riigikogu liikmetele sônu peale lugeda on meeldiv tegevus, siis ta eksib. Eriti ebameeldiv on see siis, kui oled seal mitmed aastad olnud ja tead, et saab ka teisiti ja et suur ja valdav enamus käitubki teisiti, kirjutab sotsiaaldemokraadist endine Riigikogu spiiker EPLi arvamusportaalis.
Parlamentide töökultuur on riigiti erinev ja toetub demokraatlikes riikides eelkôige tavadele. Selles môttes sarnaneb Riigikogu oma tavadega pôhjamaade parlamentidele, kus arutelu toimub töiselt ja vastaspoolt arvestades. Jah, Sa vôid teisest poliitikust lugu pidada vôi mitte, aga arvestama temaga pead. Sest ka tema ei ole Riigikokku sattunud, vaid on sinna rahva poolt valitud.
Meil on aastaid tagasi heaks kiidetud Riigikogu liikme hea tava ehk käitumisjuhis, kuidas olla rahvasaadiku ametis vääriline ja viks. Ka nendel arutamistel oli kôigile selge, et hea tavana kirja pandu ei asenda ühe inimese elus kôike seda, millest ta oma varasemas elus pole aru saanud. Millistel pôhjustel pole aru saanud, polegi siinkohal oluline.
Kuna inimesed selles kogus on erineva nägemusega maailma asjadest, siis on vaidlused igapäevase töö osa. Ja nüüd on oma suu lahti tegeva saadiku enda asi otsustada, kas ta alustab sônadega ” austatud kolleeg, ma arvan et te olete siinkohal sügavalt eksinud” vôi pôrutab hinnangu “pômmpea”. Valijate asi on otsustada, kumba neist ta Riigikokku valib.
Rahvasaadik Grünthali ilmne soov oli peaministrit salvata ja solvata. Paika panna, laamendada uudise saamise huvides ja olla muidu kôva mees. Kahjuks ka oma valijatele meeldida, sest sarnast suhtumist teame ka mujal avalikus ruumis. Tema ônnetuseks mängis ta maha ka ise enda selles kogus, sest teistel saadikutel pole enam vôimalik teda tôsiselt vôtta. Ja sellega ta hoopis pettis oma valijaid, sest teda ei kuula enam mitte keegi. Ja kui kuulab, siis ootuses, et mis rumalus sealt nüüd tulemas on?
Aga teravaks minna ja hinnangut anda saab ka moel, mis on viks ja viisakas. Meie uuemast ajaloost meenub kadunud hea kolleeg Mart Nutt, kelle küsimus infotunnis kindlasti ministrile hinge pidi minema. Kuskil aastat 15 tagasi oli meil minister, kes hoogsalt haldusreformi hakkas ellu viima. Seejuures sugugi mitte halvasti. Siis ilmselt môistis ise vôi ütles talle keegi, et ära mees rabele, haldusreformi ei tule, kuna vôimuliit seda ainult lubas, aga teha pole kunagi kavatsenud. Nii ta siis oli valitsuse liige edasi ja ühel päeval istus kohustuslikus korras infotunnis ilma ühegi registreeritud küsimuseta.
Kuna aega jäi üle, kasutas Mart vôimalust ja küsis. “Austatud härra minister, kas Te ei tutvustaks palun Riigikogule, millega te tegelete?” Ja uskuge vôi mitte, ministril oli väga ebameeldiv sellele küsimusele vastata.
See küsimus läks hinge, Grünthali oma peaministrile ei usu kuidagi, et sai minna.
Austatud Riigikogu liikmed, palun ärge tehke Riigikogule häbi.
Austatud valijad, umbrohtu rahvasaadikute peenrast saate ainult Teie välja rohida.