Kooliaasta alguses avastame ikka korraks linna veidi teistmoodi kui varem. Tänavatele astuvad esimese klassi õpilased. Ja järsku saavad paljud valusalt teadlikuks, kui ohtlikuna mõjub meid ümbritsev ruum ja kui raske on anda värsketele õppuritele vabadust omapäi ringi liikumiseks.
Liikluskindlustuse statistika näitab, et september on ohtlik aeg, sest autode hulk linnas kasvab. Kooli algus ja kõik koolivaheajad toovad ilmekalt välja nõiaringi, kuhu end ise järjest sügavamale mässime: lapsi viiakse autoga kooli, sest nii tundub turvalisem, ning mida enam autosid linnas tiirutab, seda ohtlikumaks saavad tänavad.
Kindlasti on seda nõiaringi üksinda raske murda ja vaja oleks suuremat muudatust. Vaja oleks lastesõbralikku linna.
Hea uudis on see, et sellist linna on täiesti võimalik teadlikult planeerida ja ehitada. Selleks on meil kogunenud piisavalt teadmisi ja juhendeid, kirjutatud teadustöid ja saadud palju kogemusi.
Kogemusi on nii häid kui halbu, aga õppida saab ühtviisi nii eksimustest kui edulugudest. Kogemusi leiab ka erinevast kliimast, hinnaklassist ja ajakulust, nii et võta aga eksperdid appi ja hakka ellu viima. Nii saamegi lastesõbraliku linna, kus koolialgus ei ole peavalu ei lapsevanematele, väikestele rüblikutele ega ühelegi liikluses osalejale.
Veel üks hea uudis, mis võib-olla on mõne jaoks hästi varjatud saladus: lastesõbralik linn on ka autojuhtidele palju mõnusam. Miks me siis ometi ei tee linna lastesõbralikuks?
Linnaplaneerimises tekitab kõige rohkem arutelusid liiklus, parkimine ja tänavate ümberehitamine. Need arutelud võivad muutuda kärehäälseteks, jagada inimesed kahte lehte ja tõsta emotsioonid kõrgele üle pea. Isegi kui mured on mõistetavad (Kas tekivad ummikud? Kuhu saab parkida?) ja küsimused ausad (Kas elu läheb keerulisemaks? Kuhu kõik vajalik ära mahub?), siis meie aju töötab nii, et suured tunded varjutavad ratsionaalsuse, eriarvamus ajab kaitsesse ja siis pole rahulik mõttevahetus enam võimalik. Arutelust saab siis vaidlus, tekib kaks kujuteldavat, aga lepitamatut leeri – vastamisi niinimetatud rattahullud ja autofännid – ning laiemad küsimused taandatakse lihtsustades arveteklaarimiseks, kes saab rohkem või kes kaotab.
Kuni täiskasvanud omavahel vaidlevad, üksteist süüdistavad ja muutusi pelgavad, on lapsed jäetud nurka ja nende huvid tagaplaanile. Ometi võiks kogu vaidluse sõnastada ümber ja tuua tähelepanu peamisele: kuidas luua lastesõbralikku linna?
See toob kaasa kasu kõigile ja aitab seada kaalud õigeks ka hetkil, kus õiglast valikut kahe vastaspoole vahel tundub keeruline langetada. Siis ei peaks enam omavahel võistlema, vaid saaks ühiselt lastele paremat keskkonda luua. Miks rääkida linnaplaneerimisest ja tänavatest lapse vaates?
Inimene areneb aeglaselt ja see tähendab, et lapsed ei näe liikluses ohte samamoodi. Laste vaateväli on umbes kolmandiku võrra kitsam kui täiskasvanul ja nad ei märka külgsuunast lähenevaid autosid. Lapsed ei suuda täpselt tuvastada, kust suunast heli tuleb või kui kaugel on lähenev auto või milline on selle kiirus. Laste tähelepanu on hajuv, sest maailmas on nii palju huvitavat ja uut. Lastel on raskusi ka ootamatute ohtude märkamisega, kui nad keskenduvad konkreetsele ülesandele, näiteks kõndimisele või sõbra otsimisele.
Lapsed ei liigu sirgjooneliselt, vaid tihti ettearvamatult, joostes ja peatudes. Lapsed usuvad sageli, et kui nemad näevad autot, siis näeb autojuht ka neid ja nad ei tunne pidurdusteekonna mõistet. Lastel on raske mõista asju, mida pole näha, varjatud ohte, nagu näiteks kurvi tagant tulev auto või pargitud autode vahelt teele väljumine.
See kõik tähendab, et lapsed ei ole väikest kasvu täiskasvanud, vaid nad alles arenevad ja õpivad, ning meie ülesanne on neile selleks turvaline ruum luua.
Laste jaoks on kõndimine ja rattaga sõitmine peamine vabaduse vorm, mis annab vajaliku iseseisvuse ning parandab nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Täpselt samad boonused saavad ka lapsevanemad, kes ei pea kõige muu kõrvalt olema sohvri rollis ega sättima omi asju lapse koolitundide-trennide graafiku järgi. Ja sealt kandub kasu teiste autojuhtideni, sest mida vähem on liikluses sõidukeid, seda lihtsam, sujuvam ja kiirem on liikuda neil, kes autot kasutama peavad.
Iseseisvuse kasvatamine on üks peamisi eesmärke, mille suunas ühiskonnas liigume, et lapsed saaks leida ennast ja teisi, avastada ümbruskonda ja inimeseks olemise salakäike. Seega, kui räägime tänavaruumi jagamisest, siis jalakäijate-ratturite kasutusmugavust võime nimetada ka lastele iseseisva liikumise võimaluseks. Kui ei ole võimalust, ei ole ka valikut ega vabadust.
Sama kehtib liikluse rahustamise kohta: küsimus pole selles, kas võidab ratta- või autopartei, vaid kas julgeme lasta lapsi üksi tänavale seiklema. Väiksem sõidukiirus suurendab hüppeliselt jalakäijate ja laste turvalisust.
Mäng on lapse töö, ütlevad suured inimesed. Tegelikult on see laste põhiõigus, mis kipub linna planeerides pahatihti ununema. Ametlikud mänguväljakud ei saa olla ainsad kohad, kus laps võib mängida.
Kunagised loomulikud mängumaad on järjest kadumas ja oma osa on siin ka täiskasvanute hirmudel. Meist paljudel on veel meeles, kui tore oli tänavatel joosta ja mängida, aga nüüd enam seda lubada ei taheta.
Inimeste liigne kalduvus asju lahterdada ja sildistada on viinud linnaplaneeringutes kehvade tulemusteni, näiteks monofunktsionaalsete asumiteni: tekkinud on magalad, kus pole ei töökohti ega teenuseid.
Sama moodi on lahterdatud tänav transpordikoridoriks, mille eesmärk on kiirus ja liikumine punktist A punkti B. Ometi peaks heal tänaval olema ruumi ka niisama olemiseks, istumiseks, suhtlemiseks ja mänguks.
Lapsed on oma kasvu tõttu palju lähemal väikestele detailidele, mistõttu on oluline luua mitmekesine keskkond, kus leiab eri värve, mustreid, tekstuure. Samuti on nende loomuses panna tähele võimalusi uuteks mängudeks, aga fantaasiat ei pane tööle hall asfaltväli või keeldudest palistatud ruum.
Lastesõbralik linn on turvaline ja mänguline ning võimaldab lastele vabadust ja iseseisvat liikumist. Laste vajadusi esikohale seades saame kogu ühiskonnas parema tervise, suurema heaolu, ligipääsetavama avaliku ruumi, vaheldusrikkama tänavakujunduse ja rohkem liikumisvõimalusi igas vanuses inimestele.
Et september ei tuleks igal aastal uute hirmudega, tasub ümber mõelda, kuhu me oma tähelepanu suuname. Kui võtta tänavate uuendamise eesmärgiks parandada laste elu, siis sellega on märksa lihtsam nõustuda – palju vaidlusi jääks olemata ja jõuaksime kiiremini paremate tulemusteni. Kes ei tahaks lastesõbralikku linna?