Pea aasta tagasi avaldas Toompeal meelt sadakond inimest, kes tõid välja tõsiasja, et meie erihoolekanne, mis pakub teenuseid neile, kes oma vaimse tervise tõttu vajavad igapäevast abi, on sügavas kriisi.
Esiteks juhtisid nad tähelepanu erihoolekandes töötavate inimeste alamakstusele. Teiseks sellele, et tuhanded psüühikahäirete või vaimupuudega inimesed on sunnitud pikalt ootama neile vajalikku kohta erihooldekodus. See on viinud meeleheitele paljude abivajajate pereliikmed.
Meeleavaldajad kutsusid riiki oma kohust täitma. Siinkohal tasub rõhutada, et erihoolekanne on riiklik teenus, mida rahastatakse riigieelarvest.
Teatav mõju toonasel protestil oli. 2026. aastaks andis koalitsioon valdkonda näpuotsaga raha juurde, aga see oli selgelt ebapiisav. Puuetega inimeste koja hinnangul ulatus tegelik hädavajadus üle 50 miljoni euro, aga saadi vaid 4,2 lisamiljonit.
Olukord on endiselt kriitiline, õigemini veelgi kriitilisem. Vastasel juhul poleks erihoolekande pakkujate liidul põhjust nüüd uuesti avalikku kogunemist korraldada. Selle nädala neljapäeval on kavas liikuda riigikogu eest rongkäiguga Stenbocki maja ette.
Seekord on sotsiaalministeerium vähemalt sõnades abivajajatega solidaarsem ja tunnistab probleemi tõsidust. Eks öelnud ka sotsiaalministeeriumi kantsler, valdkonda läbi ja lõhki tundev Maarjo Mändmaa suve alguses Vikerraadiole, et ministeerium küsib eelarvekõnelustel järgmiseks neljaks aastaks juurde 200 miljonit eurot, et luua uusi erihoolekande kohti ning tõsta inimeste palkasid.
Selle valdkonna tegevusjuhendajate töö on raske ja vastutusrikas, aga nende palgad väikesed. Samas tuleb iga päev anda abivajajatele uusi oskusi, samuti õpetada neid paremini toime tulema oma hirmude ja tunnetega.
Valitsus ei või enam mööda vaadata riigikohtu 2025. aasta aprilli otsusest, mis kohustas riiki seadust täitma ja ütles selgelt välja, et kõigile abivajajatele tuleb teenuskoht tagada vähemalt kolme kuu jooksul. Ei maksa unustada, et mõned tõsise vaimupuudega inimesed võivad oma haiguse tõttu olla ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Seepärast vajavad nad ka pidevat järelevalvet ja juhendamist. Kui õigel ajal jääb vajalik tugi saamata, siis riskid kuhjuvad.
Sama tähtis on teenusekohtade arendamine. Neis pakutavad teenused toetavad erivajadustega inimeste kogukonnas elamist ehk siis elamist seal, kus oma kodu on lähedal. Olen korduvalt külastanud Tartu Maarja kooli ja tugikeskust ning tean, kui tänuväärset tööd seal Helle Kännu eestvedamisel tehakse.
Hooliv ühiskond ei jäta erihoolekannet hüljatud seisu. Iga inimene on väärtus ja õigus erihoolekandele on inimõigus. Loodetavasti juhindub valitsus 2027. aasta eelarvet kokku pannes neist põhimõtetest.