Emily Mirelle Vutt: mind ärritab, kui vähe on meie tööturul noortesse usku

Kui noorte unistuste peal tambitakse, nende hääled maha vaikitakse ning arvamusi kuulda ei võeta, siis vormitakse edasipüüdlikust pädevast päikesekiirestki habras lumehelves, kirjutab sotsiaaldemokraat Eesti Päevalehes.

Viimastel nädalatel kõlav jutumull noortest kui tasuta tööjõust praktikantide najal pani mind mõtlema, kui vähesed noored peale praktikat tööle saavad. Eesti vananevale ühiskonnale mõeldes ärritab mind kõige enam see kui vähe on noorte vastu usaldust.

On väga vähe noori, kes otse peale ülikooli erialasele tööle saavad ja veel vähem neid, kellel ülikooli ajal oma potentsiaali tööturul tõestada lastakse. CV keskuses oma erialaste ametikohtade tööpakkumisi lugedes jääb mulle silma vaid ‘’Eelnev kogemus antud erialal’’, ‘VÄHEMALT 3 aastat kogemust samal ametikohal’’, ‘’Sul JUBA ON antud töökogemus ja soovid selles edasi areneda…?’’

Kõik need eeldused jätavad mind aga küsitlema, et kuidas noor üldse need kogemused saab, kui tal on töökogemuse jaoks juba mitmeaastaseid kogemusi vaja? Higistab 3 aastat tasustamata praktikal, kus teda nagunii õige töötajana ei kohelda?

Jah, on näiteid väga edukatest noortest. Aga kurb tõde on see, et mugavalt väikese riigi olemuse tõttu, saab enamik noori oma töökogemused läbi tutvuste. ‘’Mu vanaisa tunneb selle firma juhti’’; ‘’Mu sugulane annetas neile kunagi suure summa ning tänu sellele on nad edukad’’; ‘’Mu ema teeb selle firmaga koostööd’’ pole sugugi imelikud märkused, kui küsida noorelt, kuidas ta juba erialasel ametikohal laineid lööb. Juhtusin ükspäev uudistama oma pereliikme kontoris, kes oli just uut töötajat värbamas.

Laual oli 2 CV-d. Üks oli 3 lk pikk, millega kaasnesid üle 10 aastased töökogemused erinevates valdkondades, ettevõtetes, kuid ilma erialase hariduseta. Teine CV oli kolmveerand A4 pikkune, kuid sisaldas erialast kõrgharidust. Ka motivatsioonikirjas mainiti, et on võetud ühendust igasuguste ettevõtetega erialaga seonduvat- ent tulutult. Paratamatus on aga fakt: noortele ei anta võimalust või minnakse justkui mugavamat teedpidi, sest kogenud töötajatele erilist väljaõpet pakkuda ei ole vaja.

Noored ja tööjõupuudus

Imestama paneb ka see, kuidas meedias kajastatav tööjõupuuduse kasvutrend noorte olukorda parandanud pole. Oleks ju loogiline, et sellevõrra tehakse positiivsemaid samme noorte palkamise osas, ent arengut näha ei ole. Pea pooled erialase haridusega noored on töötud (Eesti Tööandjate Keskliit, 2020). Samuti 2020. aastal Eesti Panga koostatud Tööturu Ülevaate järgi on töötus just suurimaks probleemiks 16-24 aastaste noorte seas, ühtlasi on noorte registreeritud töötus viimaste aastatega väga järsult kasvanud. Seevastu on ka kõrghariduse omandanud noorte arv kasvanud.

Jääb aga küsimärgi alla, kuidas siis tööjõupuudus siiani vaid suureneb.

Kuu tagasi kandideerisin ka mina, teise aasta bakalaureusekraadi tudeng, erialasele ametikohale tööle, kuna tundsin, et antud tööpakkumine on ainulaadne võimalus oma siiani kogetut ning õpitut praktiseerida. Sain küll eitava vastuse, aga üllatuslikult pakuti mulle hoopis tasustamata praktikat. Kurb oli tõdeda, et tööpakkujate jaoks on ebapiisava kogemustepagasiga noored piisavad just tasuta tööd tegema.

Käisin hiljuti esimest korda üritusel, kus mul oli võimalus vestelda valitsuses töötavate inimestega. Kasutasin oma võimalust, rääkisin kaasa teemadel, mis mind paeluvad ja vastuseks sain ‘’Ah, mida sinusugune noor küll teab!’’. Tean küll. Ja paljugi. Tean ka seda, et Riigikogu saadikute keskmine vanus on 49 aastat ning tean, et enamik valitsuse otsuseid on tehtud just selle vanusega inimeste peale mõeldes.

Nii keskkoolis kui ülikoolis olen kohanud äärmiselt usinaid ja pädevaid noori. Noori, kes unistavad teadusmaailmas läbilöömisest, noori, kes unistavad ministriks saamisest, noori, kes annavad endast kõik, et teisi aidata. Kuid nende unistused purunevad järk-järgult peale kaheteistkümnendat korda erialasele töökohale kandideerimist. ‘’Noored on nii laisad…

Mina noorena käisin iga päev kümme tundi põldu kündmas!’’ Äge lugu, Malle. Sinu kahjuks on aga ajad muutunud ning soovitan sul oma lastel ja lastelastel lubada kõrgemalt unistada ning neid unistusi täiel rinnal toetada.

Emily Mirelle Vutt: mind ärritab, kui vähe on meie tööturul noortesse usku