ENPA vaatleja Marianne Mikko: Türgi ühiskond jaotub referendumi eel üsna pooleks

Euroopa vaatlejad tõdevad, et sõltumatust kohtust ja meediavabadusest on Türgi puhul praegu raske rääkida.

Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee (ENPA) monitooringukomitee raportöörid Marianne Mikko ja Ingebjørg Godskesen avaldasid märtsis mureliku raporti, milles juhitakse tähelepanu Türgi meedia- ja väljendusvabaduse ning õigusriigi olukorra halvenemisele. Mikko läheb vaatlema 16. aprillil toimuvat referendumit, kus otsustatakse, kas võim peaks nihkuma parlamendilt Türgi presidendile Recep Tayyip Erdoğanile.

Marianne Mikko, kuivõrd saab väita, et Türgi referendum täidab vabade valimiste tingimusi?

Ette ei saa hinnangut anda, kuid ENPA lähtub üldiselt Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni otsustest ja see komisjon on toonud esile põhimõttelisi fakte, mis näitavad: referendum toimub kiirustades ja plaanitud põhiseadusemuudatused pole tehtud kõiki elanikkonna gruppe silmas pidades. Neil jääb otse välja ütlemata vaid põhiline: see referendum ei ole seaduslik. Aga kes rahvusvahelisi dokumente oskab lugeda, saab aru, mis ridade vahele on kirjutatud. ENPA delegatsioon läheb hääletust jälgima, aga arvestame selle ülimalt kriitilise hinnanguga.

Mis muutub, kui põhiseadus vastu võetakse?

Näiliselt on võitja parlament, mis suureneb 550-lt 600-kohaliseks, aga tegelikult saab president Erdoğan mitu korda rohkem volitusi ja võimu juurde. Nii kiire üleminek parlamentaarselt presidentaalsele võimule ei ole põhjendatud. Kõik ühiskonna huvigrupid pole saanud kaasa rääkida. Selline kiirustamine on arusaamatu, arvestades, et otsus muudab põhimõtteliselt Türgi riigikorda järgmiste aastakümnete jooksul.

Käisite Türgis viimati jaanuaris. Millele seal keskendusite?

Veetsime Istanbulis ja Ankaras ühe 12-tunniste tööpäevadega nädala ja kohtusime nii ajakirjanike, valitsusväliste organisatsioonide, ametiühingute kui ka võimude esindajatega. Minu jaoks oli kõige tõsisem teema sõna- ja kogunemisvabadus ning ütleme otse: nende vabaduste vägistamine. Kui vanglas on poliitilistel põhjustel kasvõi üks ajakirjanik, on see juba väga tõsine märk. Aga kui vanglas on 150 ajakirjanikku – rohkem kui Iraanis või Hiinas –, siis on see masendav. Sellist olukorda pole võimalik tolereerida. Palusime kohtumist kümmekonna vangistatud parlamendisaadiku ja ajakirjanikuga. Vanglakohtumisi meile ei lubatud. Nimekirjas oli teiste hulgas tuntud kirjanik ja kolumnist Aslı Erdoğan (pole presidendi sugulane – toim), kes vabastati huvitaval kombel paar päeva enne meie saabumist. Tema jutu kaudu saime ülevaate sellest, mis toimub Türgi vanglas.

Mis seal siis toimub?

Toon ainult ühe näite, mis mind kõige rohkem vapustas. Ühele küsimusele piinamise kohta sain vastuse, et meiega kohtunud inimest füüsiliselt ei piinatud. Kui küsimustega edasi läksin, sain teada, et inimesele, kes peab arstide ettekirjutuse järgi pidevalt ravimeid võtma, ei antud kaks ööpäeva vett. 48 tundi veest ilmajätmine on piinamine.

Kas leidub veel ajakirjanikke, kes julgevad võimu vastu sõna võtta?

Jah, kohtusin mitme sellise ajakirjanikuga. Jäi mulje, et Türgi ühiskond on enam-vähem pooleks: osa on Erdoğani ja tugeva presidentaalse võimu poolt, teised selgelt vastu. See seletab, miks Türgi ministrid on häälte võitmise nimel korraldanud tohutuid kihutuskoosolekuid ka lääneriikides, kus on suur türgi kogukond.

Mida teie kui Euroopa poliitik sellest kampaaniast arvate?

Meil pole ühtegi põhjust Hollandi ja Saksamaa äraütlemisi mitte usaldada. Selline agressiivne kampaania ei ole korrektne, kus sa tuled teise riigi territooriumile ja ajad mingit oma asja. See ei ole poliitiline kultuur, millega lääne demokraatias harjunud ollakse. Äraütlemised on mõistetavad, minu jaoks ei ole mõistetavad need sõnumid, mis Ankarast tulid ja üht või teist riiki fašistlikuks tembeldasid. See pole lihtsalt ebaviisakas, vaid häbematu.

Mis toimub kurdi aladel nn terroritõrjeoperatsioonis? Kui palju elanikke on tapetud?

Türgi võimudega kohtudes saime alati üksikasjalikud raportid, kui palju on kurdide PKK surmanud terroriaktides rahulikke kodanikke. Aga teie küsimusele on objektiivset vastust keeruline anda. Võimude raportid vajaksid üksikasjalikku ekspertiisi. Ma ei julge arvata, mis see arv olla võiks. Mul pole ka suurt arusaamist, kuidas üldse on võimalik Kagu-Türgis referendumil osaleda. Eriolukorraga kaasnevad erimeetmed. Komandanditund ehk liikumiskeeld lubati kaotada, aga seda pole tehtud.

Mis mõju avaldab Türgile pagulaskriis?

See on üks, mida Türgi kiituseks kindlasti öelda tuleb: kolm miljonit Süüria sõjapõgenikku on vastu võetud. Visiidi käigus ei tulnud õnneks kordagi üles jutt: „Vaadake ette, kui me nüüd oma väravad valla laseme…” See ei olegi Euroopa Nõukogu, vaid Euroopa Liidu ja Türgi vaheline küsimus. Selle põhjal, mis ma nägin ja kuulsin, on türklased Süüria põgenikega kenasti käitunud. Teisalt kuulsin hääli, mis küsisid, miks ei saa samasugust kohtlemist kurdi sisepõgenikud, kes on samuti oma kodudest ilma jäänud.

Euroopa ametnikud on anonüümselt märkinud, et Türgi retoorika puhul tuleks arvestada: kui põhjalas on kombeks öelda, mida mõeldakse, siis Türgis nii pole. Kas teie kogemused näitavad sama?

Tuleb öelda küll, et kauplemiskultuur, mille juurde käib panuste tõstmine ja langetamine, on türklastel paremini käes kui eestlastel või rahulikel põhjamaalastel. Türgi ametnikud ja poliitikud on väga professionaalsed: nad on ikkagi suur riik, enam-vähem 80 miljonit inimest. Praegu karmide loosungitega vehkimine on mõneti ka poliitiline mäng, mille kaudu kombatakse Euroopa taluvusastet. Aga see puudutab Euroopa Liidu ja Türgi suhteid. ENPA Türgi raportööridel ei ole paraku eriti millegi üle kaubelda. Referendumile läheb 30 meie vaatlejat. Pärast seda, 25. aprillil hakkame Strasbourgis arutama, kas demokraatlikud institutsioonid Türgis toimivad või mitte. Siis otsustatakse, kas läheme postmonitooringult üle monitooringule – see tähendab, kas Türgile hakatakse otseselt ette heitma inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi printsiipide rikkumist. On selge, et see ei ole Türgile meelepärane teema, aga demokraatia on juba kord selline, et teda kas on või lihtsalt ei ole.

Delfi