Möödunud nädalal lükkus regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase umbusaldamine ajanappuse tõttu edasi ja toimub esmaspäeval. Kuid paari viimase nädala jooksul saadud tagasiside valitsuse plaanile hakata lastelt ning pensionäridelt maakondlikel bussiliinidel piletiraha küsima, näitab, et teema läheb ühiskonnas korda.
Esmalt kiire tagasivaade, kuidas skandaal alguse sai. 9. jaanuaril teatas minister Terras pärast valitsuse istungit, et pensionärid ja lapsed, kes seni on sõitnud maakonnabussides tasuta, peaksid ühistranspordireformi jõustumisel ostma 15–20-eurose kuukaardi või üksiksõidupileti, mis maksab 50–60 senti.
Eesti 200 poliitik ei osanud vist ette näha, millise pahameeletormi toob kaasa üle huulte lipsanud sõnad. Mõningase mõttepausi järel hakkas teemast taganema ka koalitsioonipartner Reformierakond. Samas tasub tähele panna, et absoluutses kindlas kõneviisis ei ole Reformierakonna ministrid öelnud, et tasuta sõit pensionäridele ja lastele jätkub. Ilmselt peetakse Stenbocki majas mõttetalguid, kuidas piinlikust olukorrast sirge näoga välja tulla.
Järjekordne maksutõus
Aga miks üldse on vaja hakata lastelt ja pensionäridelt pileti raha küsima? On ju tegemist sisuliselt järjekordse maksutõusuga. Erinevate ministrite jutud sellest, et ühistransport vajab kaasajastamist, on hale kattevari. Reaalsus on see, et sõnades jätkusuutliku riigirahanduse eest seisva Reformierakonna valitsus on viinud riigivõla rekordilistesse kõrgustesse ja kuna jõukaid soosiv tulumaksureform läks maksma üle poole miljardi euro, siis ühistranspordi jaoks lihtsalt raha ei jätku.
Minister Terrase vabandus, et piletiraha peab kehtestama selleks, et saada parem ülevaade reisijate statistikast, mõjub ikka väga elukaugena. Ühistranspordikeskustel on juba praegu päris hea ülevaade liinide täituvusest, kuid ilmselt ei ole minister võtnud vaevaks nendega suhelda.
Pole mingi saladus, et omavalitsused väljapool kuldset ringi on jätkuvalt alarahastud ja üheks võimaluseks nende finantsvõimekust suurendada, on suurendada tasandusfondi. Samuti on maakonnaliinid olnud aastaid riigi poolt alarahastatud ja ministri ülesanne on eelarveläbirääkimistel valdkonna eest seista.
Võimalik pileti kehtestamine ei ole ainus murekoht. Paar päeva tagasi teatas Terrase juhitava ministeeriumi ühistranspordi osakonna juhataja, et kohalikud liinid lähevad omavalitsuste vastutusalasse. See tähendab, et maakonna suuremate asulate vahel tagab riik bussiühenduse, kuid väiksematesse küladesse jõudmise kulud jäävad kohaliku omavalitsuse kanda. Valgamaal tähendab see ilmselt seda, et säilib ühendus Valga-Tõrva, kuid Lüllemäe või Tsirguliina elanikud ei pruugi reformi jõustudes enam bussiga Valka saada. Valga vallaeelarves bussiliini doteerimiseks vahendid puuduvad.
See on järjekordne näide, kuidas riik oma kohalolu äärealadel koomale tõmbab ja linnastumisele kaasa aitab. Valitsuse kodulehel seisab minister Terrase vastutusvaldkonna nimekirjas muuhulgas järgmine rida: „Koordineerib Eesti maaelupoliitikat ja viib ellu Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat ning Eesti maaelu arengukava.“ Ühistranspordireformi sellisel kujul ellu viies töötab Eesti 200 poliitik otseselt oma tööülesannetele vastu.
Mida vastas Chat GPT?
Postimehes ilmunud arvamusloos jätkub minister Terrasel lausa jultumust küsida: „Miks peaks tallinlane kinni maksma tühjad bussid Võrumaal?“ Hea Hendrik, selle asja nimi ongi regionaalpoliitika. Selleks, et säiliks elu äärealadel ja maapiirkondades, tuleb kohalikele inimestele tagada teenused, ühendused ja tunne, et riik hoolib neist.
Lõpetuseks haarasin kinni lugupeetud peaministri sõnasabast ja võtsin antud teema osas appi Chat GPT, kellelt küsisin: „Mis juhtub, kui Eestis hakatakse maakondlikel bussiliinidel küsima piletiraha lastelt ja eakatelt?“
Vastus tuli järgmine. Madalama sissetulekuga peredele kasvaks igakuine kulu (kool, huvitegevus, sõidud). Võib väheneda laste iseseisvus (vanemad peavad rohkem sõidutama). Koolibusside ja maakonnaliinide kasutus võib langeda, eriti hajaasustuses. Paljude pensionäride sissetulek on piiratud; isegi väike piletihind võib tähendada: harvemat arsti, poodi või sotsiaalseid kontakte, suuremat isolatsiooni, eriti maapiirkondades. Mõned võivad hakata vältima vajalikke sõite (nt tervishoid).