Millega me vabandame LGBT+ kogukonna ahistamist, puudulikku õiguslikku kaitset ja ebakompetentsust?

Juunis tähistab kogu läänemaailm 53 aasta möödumist USA Stonewalli protestidest, Eestis saame tähistada 30 aasta möödumist homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisest. Kas maailm on nende kümnenditega muutunud tolerantsemaks, avatumaks ja sõbralikumaks paigaks?
Kindlasti on Pride’id muutunud ajaga populaarsemaks, rahvarohkemaks – lisaks LGBT+ kogukonnale tähistavad seda ka teised inimesed, kelle jaoks on inimõiguste eest seismine oluline. Pride’i üks eesmärk on luua turva- ja osadusetunnet: koos tähistamine aitab tunda end märgatuna ja võrdsena. Kõik see pole mitte vähe oluline, kui mõelda, et LGBT+ inimesed peavad pidevalt kogema erinevaid agressioone.
Kulunud vabandusi «Eesti pole veel valmis» või «meil on teisi probleeme ka» on kedratud juba üle kümne aasta. Keegi ei eelda, et mõni ärev homofoob läheks Pride’i korraldama, küll aga ei peaks ta kulutama oma energiat inimõiguste mutta trampimiseks ja viha külvamiseks. Niisugust episoodi pidid paraku juuni alguses tunnistama mitmed tartlased, kes nägid ühe volikogu liikme sotsiaalmeedia seinal ajast ja arust stigmades visklemist, kus LGBT+ kogukonda võrreldi kriminaalidega.
Retoorika oli räige ja ilmselt ehmus mehike oma söakusest ise ka ning eemaldas postituse, ent kahju oli tehtud – seda mitte ainult talle endale, vaid kogu linna mainele.

Tartu ei ole linn, kus peaks tolereerima vähemuste kiusamist. Paraku aga aktiveeruvad Pride’i ajal ka vihatrollid ja nähtavaks saab inimkonna inetum kõhualune. Siinkohal tasub ehk mõelda, et energia, mis kulub nõrgemas positsioonis oleva grupi vaenamiseks, on energia, mis jääb kasutamata just nende samade «olulisemate probleemide» lahendamiseks või miks mitte ka inimese enda sisekaemuseks.
Pride on platvorm, mis aitab muuta nähtavaks seni varjatud, allasurutud või tõrjutud osa ühiskonnast. Kellelegi ei tohiks tulla üllatusena, et kedagi kappi peites ei muuda me teda olematuks. Kapis olemine omakorda mõjub negatiivselt inimese vaimsele tervisele, eriti noorukieas. Kapis olemine tähendab kõnealuses kontekstis ka sotsiaalse surve tõttu oma seksuaalse või sooidentiteedi varjamist või eiramist.
Pride aitab muu hulgas sisendada noortele enesekindlust – liiga sageli on LGBT+ noored mõjutatud depressioonist, nende enesetapunäitajad on kõrgemad kui ülejäänud populatsioonil. Selleks et noored teaksid, et nad pole üksi, nad ei ole teisejärgulised, piisab vahel ka toetavast sümbolist või lootustandvast pidupäevast.
Samuti aitab Pride suurendada teadlikkust – nii nendel inimestel, kes pole seni ehk isegi mõelnud, et meie seas on LGBT+ kogukonda kuuluvaid liikmeid, kui ka nendel, kes pole mingil põhjusel kapist välja tulnud. Inimene ei tea tahta seda, mida ta kunagi näinud pole – seetõttu ongi nähtavus niivõrd oluline tegur Pride’i juures.
Teadlikuks saamine ei käi paraku üleöö, vaid tibusammudega, vahel kulub stigmade murdmiseks mitu põlvkonda.

Pride võib paljudel seostuda vaid karnevalimeeleoludega, aga küsime siis endalt, mis on selles halba, kui inimesed tunnevad elamisest rõõmu. Kuidas see segab neid, kes ise ei oska või ei taha tantsida, rääkida võrdsusest, unistada õiglasemast ühiskonnast või lihtsalt rõõmustada?
Kui inimõigused pole kellegi hinnangul piisavalt problemaatiline valdkond, ei pea ta ju ise nendega tegelema. Lugematu arv inimesi on ent panustanud selleks, et me ühiskonnana oleksime võrdsem, kaasavam, mitmekülgsem ja aktsepteerivam – nende töö ja panuse hindamine ja tähistamine on miski, milleks Pride annab suurepärase võimaluse.
Lisaks meelelahutusele on Pride’ide oluline osa ka haridusprogramm, kogukonna probleemide üle arutamine ja sel aastal suurel määral ka regionaalpoliitika. On ju Pride esimest korda Eestis väljaspool pealinna ja see algatus võiks jätkuda ning laieneda kõikjale Eestis. Seto Pride, Võro Pride, Narva Pride… Nagu Indrek Niibogi (TPM, 8.6) kirjutas – miks mitte õnnestumise korral ka Baltic Pride Tartusse tuua. Toob ju see sündmus kokku nii inimesi kui ka raha ning toetab kõigele lisaks ka kohalikku ettevõtlust.
Pride’i olulisus seisneb ennekõike aga kogukonna tugevdamises. Iga kogukond, mis üheskoos planeerib, korraldab ja kaasab, kasvab tugevamaks. Tugevam kogukond on turvalisem ja paremini toimiv – seega rohkem osadustunnet, rohkem Pride’i!