Garri Raagmaa: ruumipimedast nägijaks

Regionaalpoliitika peamine eesmärk on luua ääreregioonides uusi töökohti, kirjutab sotsiaaldemokraat Garri Raagmaa Postimehes.

Toimuv ühiskonnamuutus meenutab oma magnituudilt 1990. aastaid, mil ajalugu lõppes. Eesti, Ida-Euroopa ja kogu Euroopa äärealadel algas toona elanike kahanemine ja suurlinnadesse kokku jooksmine. Neoliberaalne globaliseerunud arengumudel, kus ainsaks väärtuseks raha, on Indrek Neivelti sõnul viinud meid tänaseks väärtuskriisi.

Euroopa regionaalpoliitika vajab muutust

Belgia professor Louis Albrechts pani kolleegidega 1989. aastal kokku raamatu «Regional Policy at the Crossroads: European Perspectives» («Regionaalpoliitika teelahkmel: Euroopa perspektiivid»). Nõukogude Liit oli kokku kukkumas. Nüüd on külm sõda tagasi. 30 aastat turuusku ja ruumipimedat neoliberaalsust on lõhestanud lääneriikide tuumalad ja ääremaad. Elanike ülestõus valimiskastide juures on viinud Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liidu sisemisele murenemisele. Britid on lahkunud. Ääremaa häältega valitsevad Ungari, Poola ja Eesti populistid norivad Brüsseli, naabrite ja oma rahvaga üha tüli.

Ääremaastumisele ei saa enam vaadata läbi sõrmede. Iseasi on aga kasutavate meetmete vastavus. Bradley Loewen kirjutab oma uurimuse põhjal, et senised ELi poliitikad on riikide sees arenguerisusi suurendanud. Samale järeldusele jõudis ka tänavune Eesti ministeeriumite ühisuuring. Kas Brüsseli ja Tallinna ametnikud suudavad siin midagi muuta või jätkavad peenhäälestusega?

Eesti regionaalpoliitika käilakujude 2016. aasta varasuvel toimunud vestlusringi lühikokkuvõte peaks siin olema värskendav. 1990. aastatel ehitati olematu raha ja teadmistega üles iseseisva riigi süsteemid: muutused olid radikaalsed, neile tuli reageerida kiiresti ja tühja-tähjaga ei olnud mahti tegeleda.

Esiteks oli fookus selgelt ettevõtlusel: turgude avamisel, erastamisel ja investoritele eelduste loomisel. Teiseks torkab silma regionaalsus, otsustamine kohapeal ja komplekssus: koostöös suudeti praeguses skaalas olematute summadega teha suuri asju. Kolmandaks õppimine: ministrid, maavanemad ja omavalitsusjuhid ise käisid naabermaades toimivaid süsteeme vaatamas ning rakendasid uue teadmuse viivitama siinsete reformide tegemisel. Oldi motiveeritud, sest vastutus oli kohapeal. Alles palju hiljem jäid kaugelt keerutatavad regionaalpoliitika köied pikalt lohisema.

Vähe sellest! Tarmo Pikner iseloomustab ajapikku regionaalpoliitika ümber kujunenud segadust: mida kõike selle alla ei topita, et ikka raha kätte saada. Ja kui kirju on Eesti kaart, mille ametnikud ning huvigrupid on iseenese tarkusest joonistanud.

Ja tulemus? Narva, suuruselt kolmas Eesti linn, kus riigi üks suuremaid tööpuudusi, avaldas just oma õiglase ülemineku unistused, kus polnud sõnagi uute töökohtade loomisest: «Vanalinna endiste hoonete taastamine ja uute ehitamine, bastionide renoveerimine, puhkealade, teede ja spordihoonete rajamine, hooldekodude ja linnasauna ehitus ja linnakalmistute taastamine.» Kas Eesti omavalitsused on ülepea võimelised struktuurimuutusega tegelema?

Eesti regionaalpoliitika teelahkmel

Senine tsentraalne regionaalpoliitika ei ole end õigustanud: regionaalsed erisused kasvavad. Ettevõtlus-arenduspoliitika toetab pigem suuremaid ja suurte linnade ettevõtteid. Kuidas edasi?

Regionaalse juhtimise reformist ei ole pääsu. Olukord, kus igal ametkonnal ja huvigrupil on joonistatud oma kaart, on jabur! Kõik ju tunnistavad seda, aga midagi ei tehta ka. Lähtuda tuleks regionaalarengu strateegias juba ammu välja joonistatud toimeregioonidest.

Teiseks, regionaalse võimekuse oluline kasvatamine. Kuni riigil ei ole kohtadel motiveeritud ja võimekaid partnereid, võib tulemuslikust arengust vaid unistada, kühveldatagu sinna raha palju tahes. Tarkust ja õppimist on kohtadel kõvasti juurde vaja!

Fookus tuleb asetada ennekõike uute töökohtade loomisele ja erainvesteeringute kasvatamisele. Kiigeplatsid ja promenaadid on toredad, aga mis neist tolku, kui pole inimesi, kes neid kasutaks.

Garri Raagmaa: ruumipimedast nägijaks