Naistepäev on ajalooliselt tähistanud võitlust võrdsete võimaluste eest ühiskonnas, kirjutavad sotsiaaldemokraatidest Tartu abilinnapea ja Tallinna öölinnapea kandidaat Postimehe arvamusportaalis.
20. sajandi alguses, kui naised rahvusvahelist naistepäeva tähistama asusid, puudus suuremas osas Euroopas naistel veel valimisõigus. Esimese riigina andis 1906. aastal täieliku valimisõiguse naistele Soome, olles veel Vene tsaaririigi koosseisus. Uus-Meremaa ja Austraalia andsid naistele küll valimisõiguse 19. sajandi lõpul, kuid mitte õiguse kandideerida. Valimisõigustki lubas viimane üksnes sisserännanutest naistele, aborigeenid said selle alles 1962. aastal.
Nii möödusid esimesed naistepäevad tänaval protestides ja nõudes meestega võrdseid õigusi seal, kus neid veel polnud. Nõuti nii valimisõigust kui õigust kandideerida kohalikel ja riiklikel valimistel, aga ka võrdset kohtlemist tööelus. Me miskipärast hästi ei mäleta ega armasta meenutada, aga meie vanavanaemad elasid maailmas, kus naisel polnud õigust omada vara ega töötada abikaasa või isa loata. Ka meie oma vanavanaemad protestisid.
Eesti Vabariigi asutamisel oli ja nende hulka kuulunud sufražettidel naiste õiguste kujundamisel oluline roll. Nende pingutuse tulemusel loodi Eesti algusest peale riigina, mis kohtles oma kodanikke võrdselt, andes kõigile ühetaolise valimis- ja kandideerimisõiguse esimeste hulgas Euroopas.
Nõukogude Liidus sai naistepäevast kiiresti lillepüha, sest ebaõiglusele oli keelatud osutada ja selle vastu protestida. Mujal maailmas aga tähistati naistepäeva edasi demonstratsioonide ja meeleavaldustega, mis nõudsid õiglasemat ühiskonda ja kõigi võrdset kohtlemist.
Eesti on ammu taas osa vabast maailmast, aga nõukogudeaegse kombe probleeme lilledesse peita oleme säilitanud. Kuigi pool ühiskonnast, on naised traditsioonilise «õrnema poolena» jätkuvalt tagandatud ühiskonnas toetavatesse, vähem otsustavatesse ja ebaõiglaselt madalalt tasustatavatesse rollidesse. Neist edasi pürgimist takistavad eelarvamused, ignorantsus ja üha ette tulev klaaslagi ehk nähtamatu, kuid tuntav takistus.
Ülemaailmse pandeemia olukorras on ootamatult just need traditsioonilised toetavad rollid osutunud kriitilisteks ja otsustavateks. Võitlus viirusega eesliinil, olgu meditsiinis, teeninduses või hariduses on tööelus naiste õlule pannud täiendava koorma, seda lisaks tavapärasele laste hooldus- ja juhendamiskoormale, mis samuti on tõusnud. Kuid kas kasvanud koormus ja vastutus on tõstnud valmisolekut lõpuks kaotada Eesti ühiskonnale häbiks oleva soolise palgalõhe?
ÜRO ongi kuulutanud 2021. aasta rahvusvahelise naistepäeva teemaks «Naised juhtpositsioonil: võrdse tuleviku saavutamine COVID-19 maailmas», mis on pühendatud naistele, kes pingutavad võrdsema tuleviku ja COVID-19 taastumise nimel. Seega on ka sada aastat hiljem naistepäeva eesmärk endine – anda otsuste tegemise õigus naistele kõigis eluvaldkondades, saavutada võrdne palk, jagada võrdselt tasustamata kodu ja lähedaste hooldamist, lõpetada naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivalla kõik vormid ning tugevdada naiste vajadustele suunatud tervishoiuteenuseid.
2020. aasta oli Eesti naistele mitmes mõttes märkimisväärne. Rohkem kui sel aastal pole kunagi varem räägitud Eestis naiste seksuaalsest ahistamisest ja ebaväärikast kohtlemisest töökohal. Kohtusse on jõudnud mõned märgilised kohtuasjad, naised on saanud leheruumi oma lugude ära rääkimiseks.
Naiste järsult kasvanud hoolduskoormus on äratanud diskussiooni hooldus- ja hariduslõhest seoses tervisekriisi tõttu distantsõppele jäetud algklassilaste koduse juhendamise koormusega või vastupidi, juhendamatusega, kui koju jääda pole võimalik. Probleemi tungivuse tõttu on suudetud leida ka esmane, kuigi hädapärane lahendus: praegu käivad algklassilapsed koolis.
Naiste tööhõive kannatab pandeemias kõige rohkem. Naised töötavad teeninduses ja turismisektoris, loomemajanduses ja mujal, kus töökohtade kadu on kiireim. Riiklik palgatoetus pakkus sellele osalist leevendust kevadise eriolukorra ajal ja järgselt. Nüüd, mil tervisekriis on muutunud eriti keeruliseks, sulgeb üha enam ettevõtteid uksi ja üha enam inimesi kaotab seetõttu töö. See viitab aga ühele: ebavõrdsus pandeemiast kasvab. Kui me otsustavalt ei sekku, siis satuvad raskesse majanduslikku olukorda just need leibkonnad, kus naine on ainuke või peamine sissetuleku tooja olnud, ja töötanud sektoris, mis pandeemias enam kannatavad.
2020. aasta tõi taas esile ammuse häbiteema, Tallinna Ülikooli teadlased ilmutasid soolise palgalõhe uuringu, kust tulevad selgelt esile põhjused, miks on Eesti jätkuvalt Euroopa suurima palgalõhega maa. Hoolimata sellest, et me tööandjad ja poliitikud tunnistavad probleemi olemasolu, prevaleerib üldine tegevusetus. Eesti juhid on enesekindlad, tihtipeale rõhutavad sõnades sõbralikku ja kaasavat keskkonda, kuid on tegelikes valikutes kinni sisseharjunud tavades, omistades meestele pigem nii ideaalse töötaja kui ideaalse juhi rolli. Lahenduse osana pakutud värbamise, edutamise, palgatingimuste ja palganumbrite läbipaistvuses nähakse lühinägelikult hoopis probleemi, sest lähtutakse «unikaalsete palkade» diskursusest ja peljatakse (ilmselt põhjusega), et avalikustamine tooks kaasa töötajate meelepaha.
On selge, et poolel ühiskonnast oleks protestida nii mõnegi asja pärast. Mööname, et veel eelmise aasta sügisel mõlgutasime paljukesi, et 8. märtsil peab toimuma Naiste Marss, mis karjuvale ebaõiglusele tähelepanu juhib. Paraku pole hulgakesi marssimine hetkeolukorras kuidagi võimalik. Kas pole aga õige öelda need põhiloosungid välja juba praegu, et 2022. aasta naistepäeval saaks võrrelda, kas miski on vahepeal lahenduse leidnud või on nõudmised veelgi kibedamaks kasvanud?
Koos paljude Eesti naistega loodame, et ametisse astunud valitsus, milles pooled kohad täidavad naised, viib edasi vanavanaemade sajandi eest alustatud võitlust võrdsete võimaluste eest ühiskonnas ja tööturul.
Head eeskuju soolise palgalõhe kaotamiseks näitab meile Island, kus 2018. aasta 1. jaanuaril hakkas kehtima nõue, mille järgi peavad rohkem kui 25 töötajaga ettevõtted ja organisatsioonid tõestama, et nad maksavad naistele ja meestele võrdset palka ning tagavad töökohal ka muud võrdsed tingimused. Miks ei võiks järgmisel naistepäeval selline seadus kehtida ka juba meil? Naised ei ole kadedad: palkade läbipaistvuse tagamine on kõigi töötajate palgarääkimiste ja palgatõusude huvides, sest avalikustamine aitab vähendada nii palgadiskrimineerimist kui palgalõhet, tekitades tööturul eluterve konkurentsi.
Koos paljude Eesti naistega loodame, et ametisse astunud valitsus, milles pooled kohad täidavad naised, viib edasi vanavanaemade sajandi eest alustatud võitlust võrdsete võimaluste eest ühiskonnas ja tööturul. Sest miks ei peakski kasutama ühiskondliku hüve loomisel kogu ühiskonda? Tööturul ja ettevõtluses meestega võrdselt konkureerivad naised ei ole mitte ainult hirmuks meie meestele, kelle mõistvale suhtumisele võime ilmselt siiski loota, vaid ka teistele riikidele, kellega me globaalses majanduses konkureerime. Kui kasutame pandeemia madalseisu võrdsemasse, õiglasemasse ja sidusamasse ühiskonda investeerimiseks, siis ehk on aastate pärast lõpuks käegakatsutav ka Andrus Ansipi unistus pääseda viie rikkama Euroopa riigi hulka. On ju valitsuski tuttav uuringutega, mis kinnitavad, et iga konkreetne samm võrdsuse poole väljendub vahetult majanduskasvus.