Gültšara Karajeva: (meditsiini)teenuste koduläheduse printsiip

Maailma mastaabis on Tallinn pigem väike, kogukonnalaadne asum. Samas on mul põlise tallinlasena keeruline nõustuda olukorraga, kus esmatasandi meditsiiniabi uueks normiks tuleb pidada perearsti füüsilist distantseerumist oma nimistu piirkonnast, kirjutab kolme lapse ema, meedik ja sotsiaaldemokraat Mustamäelt Gültšara Karajeva Postimehes.

Perearstisüsteemi loomise algusaastatel kõlanud kriitika ei ole vaibunud siiani. Lapsevanemana ei saa nõustuda sellega, et mu pidevalt asukohta vahetanud Mustamäe perearst kolis lõpuks Ülemistesse. Järelepärimisele, kes on idee autor, tuli lakooniline vastus, et terviseamet ei näe selles mitte mingit probleemi.

Kuus aastat tagasi pandi minu toona 11-aastasel lapsel Tallinna lastehaiglas kaks kätt kipsi. Kõige eredamalt on meeles õe küsimus, kas mul on auto. Kahjuks olin piisavalt naiivne ja vastasin jaatavalt. Selle peale öeldi, et siis sõidate edaspidi sidumisele Ida-Tallinna keskhaigla lastepolikliinikusse, kuna neil on niigi palju patsiente. Ehk tulenebki selline vabalt liikuva perearsti plaan ametnike arusaamast, et igas korralikus Eesti peres on auto ja «kel janu, sel jalad».

Üldteada on, et erakorralise meditsiini osakond (EMO) peaks olema ainult erakorraliste juhtumitega tegelemiseks. Samuti ei tule üllatusena, et enne koroonat pöörduti sinna ka nende muredega, mis kuuluvad perearsti kompetentsi. Meedikuna imestasin, kes need rumalad on, kes ei mõista kahe asutuse suurt erinevust. Imestus sai otsa siis, kui soovisin perearstilt hoolduslehe avamist alates laupäevast. Õde ütles, et see ei ole võimalik. Õe praktiline soovitus oli, et kui inimene julgeb puhkepäeval haigestuda, tuleb minna EMOsse ja see seal fikseerida. Seega sain aru, et inimesed ei ole rumalad, nad pöörduvad EMOsse perearstilt saadud soovituse põhjal.

Ka mina ise olen üks neist, kes leiab, et esmatasand on muutunud kaugeks ja kättesaamatuks.

Esitan sageli oma tööl tervisekontrolli tulijatele küsimuse, miks perearst nende probleemiga ei tegele. Lisaks vastusele, et perearst on telefoni teel kättesaamatu, kuulen üha enam ka seda, et ta on liiga kaugel. Ka mina ise olen üks neist, kes leiab, et esmatasand on muutunud kaugeks ja kättesaamatuks. Nõukogudeaegne rajooniarst tegutses oma piirkonnas ja peale selle tuli ise haige juurde koju, koduvisiidile. Praegu on tasulist koduvisiiti tegev perearst või -õde midagi ulmelist.

Meditsiin olevat meil tasuta. See ei vasta tõele, nii visiiditasud kui ka mitmesugused ülehinnatud tõendiväljastused perearstilt on selle faktiline tõestus. Nüüd lisandub sellele veel aja- ja taksosõidukulu, mida tahes-tahtmata tuleb kanda, kui soovid oma linna teises otsas praktiseerivat perearsti külastada.

Ma ei arva, et perearst või -õde tuleks tuua iga haige voodiäärele istuma. Samas ei ole õige neid oma nimistu teeninduspiirkonnast võimalikult kaugele viia. Seega, minu arvates on Tallinna esmane ja peamine ülesanne mitte lihtsalt munitsipaalperearstide genereerimine, vaid nende tegevuskoha säilitamine minimaalselt linnaosa täpsusega, kust pärinevad nende patsiendid. Linnal on selleks piisavalt kinnisvara ja muid ressursse, puudu on aga siiras soov Tallinna elanike heaolusse panustada.

Nii nagu paljudes muudeski valdkondades, tuleb meenutada, et linna valitud esindajad ja ametnikud on linnarahva teenrid, mitte vastupidi. Meditsiiniteenus peab olema mitte ainult kättesaadav, vaid ka mugav ning arvestama kogukonnaliikmete eripäradega. Ei saa eeldada, et igal elanikul on auto ja palju vaba aega arsti juurde minekuks.

Gültšara Karajeva: (meditsiini)teenuste koduläheduse printsiip