Sotsiaaldemokraat Hanno Matto kirjutab EPL-i arvamuslehel, et “Rattasõit on rahavõit!“ Nii võis hiljutisest postkasti potsatanud velode müügile orienteerunud ettevõtte tutvustavast flaierist lugeda. Naistele, meestele, lastele, linna, metsa, maanteele, elektriga, potkuga…
Kõlab, kui plagiaat ja reklaamihüüd turundusõpikust: „Lennusõit on ajavõit!“ Teadagi, lennukid meil ei lenda ja kui lendavad, siis pealesurutud ümberistumiste määr nullib igasuguse ajavõidu. Jama selle koroonakriisiga. Ainult oma maasturis saad end veel ohutult tunda.
Aga ikkagi see postkastist leitud flaier: „Rattasõit on rahavõit!“ Analüütiline mõistus taipab koheselt, puhas turundus ja propaganda. Arusaadavalt püütakse kosutada saabuvate sügisilmade eel kahanenud jalgratta müüki. Flaier lendab sirges trajektooris prügikasti.
„Rattasõit on rahavõit!“ Reklaam meenub hetkel, kui tuleb asuda maksma auto esisilla pukside vahetuse ja reguleerimise arvet. Õnneks on kahju kõigest 380 eurot, millest on juba mahaarvatud soodustus 20%. Kolm kuud tagasi vahetati osad piduriklotsid, 160 eurot – püsiklient ikkagi. Täiesti märkamatu summa liisingmaksega võrreldes.
Piiks-piiks, raha tuli! Nali, telefon on seadistatud meili saabumisel häälmärguandele. Saabus lapse tänane koolist trenni sõitmise taksoarve 4 eurot. Auto oli sillaremondis, ei saanud kuidagi last vedada.
Piiks-piiks, raha tuli! Nali, saabus arve lapse ema auto liisingmakse ja kindlustuse eest, 320 eurot. Maksetähtajani on 15 päeva. Jõuab veel krediitkaardi kontolt ülekande teha.
Mida tonti? Just remondist tulnud auto armatuuris vilgub kollane tuli! Hu…uh, pole hullu, bensiinipaagi tühjenemise märguandelamp kõigest. Korra nädalas peab ikka tankima 60 liitrit bensu. Pole mingi kulu see 90 eurot. Auto on vana ja võtab kütust, aga nelivedu ja 5,4 mootor kraabib kenast Tallinna tänavatel. Hätta ei jäta.
Piiks-piiks, raha tuli! Oo ei, abikaasa on samuti täna tankinud, kütusefirma arve 70 eurot.
Piiks-piiks, arve tuli! Laps sõitis taksoga trennist ema töö juurde, 3 eurot. Meenub, et tahtis juba nädala alul spordipoodi minna.
Piiks-piiks! See ei ole enam naljakas. Perearst saatis koormustesti ja vereproovide analüüside tulemused. Kirjutab, et peaks rohkem liikuma, ülekaal ja kõrge kolesterool. Soovitab liigestele midagi kergemat – igapäevast jalgrattasõitu.
Välisuks. Mis nüüd on, mis lärm see on? „Olge tasa ometi, telekast tuleb Rally Estonia järjekordne kokkuvõte!“
Laps nutab juba terve nädala igal õhtul. „Mis siis ometi on? Ah, et ema ei ostnud jalgratast.
Et kõigil teistel koolis on ja käivad kohe igapäev rattaga koolis ja trennis ja see on nii „In“ ja „Cool“? Ah et, ema ütles, et raha ei ole see kuu rohkem kulutada. Tark ema! Ütle emale edasi, et ta tooks mulle külmikust ühe „cooli“ õlle hoopis. Ei, las toob kohe kaks.“
„Kallis!“ Oi ei, keegi tahab jälle raha. „Kallis!“ A ei, see tuleb õnneks läbi une, naine räägib midagi küllaltki pealetükkivalt. Vist midagi tähtsat. „Milleks meile peres kaks autot?
Sa töötad ju kodus ja sõidad ainult tankla ja remonditöökoja vahet. Ostame perele korralikud jalgrattad. Müü oma bensiiniröövlist maastur maha ja meil on aastas 5000 eurot maast leitud raha puhkuseks ja su tervis saab ka korda!“
Peab enne ööunele sättimist tühjad õllepudelid prügikasti viskama. Mis huvitav flaier see siin prügikastis on? „Rattasõit on rahavõit!“