Tööandjatel on käes aeg mõtestada töötingimused teistele alustele kui seni. Teemaks pole ainult kaugtöö, mida ka parima tahtmise juures pole võimalik tagada kõigile. Teemaks on ka töönädala pikkus, makstud rekreatsioon ning tööaja paindlikkus, kirjutab sotsiaaldemokraat Hanno Matto EPLi arvamusportaalis.

Olin ka koroonaaja eel tihe väljas einestaja ning kuulsin üsna sageli, kuid tahtmatult, mida naaberlaudades arutatati. Üldistades: enamus teemasid nagu teemad inimestel ikka. Mis on aga tundmatuseni muutunud, on vabandused, millega saabumise järgselt oma hilinemisi kaaslastele põhjendatakse. Veel poolteist-kaks aastat tagasi oli absoluutne enamus vabandavaid selgitusi – vähemalt nendes restoranides, kuhu siinkirjutaja sattus – seotud tööga:

„Vabandust, mu kliendikohtumine läks pikemalt.”
“Sorry, aruanne oli vaja omanikule saata.”
“Hilinesin, kuna tarnija puterdas.”
“Tegime laojäägi inventuuri.”
“Sisekontroll hoidis kinni.”

Möödunud nädalal taasavatud terrassidel kuuldu toel saan nentida, et inimeste kella tundmisse pole koroonaaeg kübetki muutust toonud. Hilinetakse ikka. Kuid vabandused on juba hoopis teistest kategooriatest:

„Ma ei leidnud vaba tõuksi.”
“Viisin lapse isa juurde.”
“Jokutasin sotsmeedias.”
“Koristasin kodus…”

Siiski oli kuulda ka ühte tööga seotud episoodi. Seltskond oli juba tunnike koosistumist nautinud kui saabus kaua oodatud kaaslane.

Ootajad võtsid ilmselgelt nõudlikuma käigu ja asusid saabujat üle kuulama:
“No kus sa nii kaua olid?”
“Tööl…,” vastas saabunu ilmselgelt häbelikult.
Kuna ootajatel oli juba rõõmus samm sees, siis peeti vajalikuks teemat edendada:
“Mis tööd sa, Tiugu, ka teed?”
Ilmselgelt polnud hilineja nimi Tiugu ega hilineja töökohtki ootajatele teadmata, sest küsija vastas ühe hingetõmbega ise: “Oi vaeseke sa oled meil ju kaupluse juhata!”
Järgnes sõbralik naer, mille katkestas hilineja otsustav sekkumine:
“Mitte kauaks, ei tõmba enam see kella järgi töötamine!”

Homme-ülehomme, kohati juba täna, ei joonistata esimese ja teise Eesti eraldusjoont sissetulekute, digipädevuste ja haridustasemete kaudu. Määravaks saab vabaaja olemasolu, mida inimesed saavad kasutada omatahtsi pere ja sõpradega koosolemiseks ning enda vaimu ja keha arendamiseks. Viiepäevane ja neljakümne tunnine töönädal on pöördumas ajalooks.

Püsivalt edukad saavad olema need tööandjad, kes suudavad töötajatele uue-aja ootustega kooskõlas oleva väärtuspakkumise esitada ning oma lisandväärtusloome protsessides inimtööjõu sisendit vähendada ja kasutamist paindlikustada.

Hanno Matto: terrassilausuja tähelepanekuid: maailm ei ole enam tõesti endine