Heljo Pikhof: ka nooruse linn Tartu ei püsi igavesti noor

heljo pikhof

heljo pikhof

Kui võetakse arvesse nende vajadusi, kes päris noorusuljusega enam ringi ei tuiska, teeb see elu mugavamaks meile kõigile, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof Tartu Postimehes.

Meie kodulinn Tartu – ülikoolilinn, nooruse linn – vananeb. Asi ei ole mitte selles, et selle oleksid ühtäkki üle ujutanud igavesed üliõpilased. Asi on lihtsalt selles, et Eesti ja laiemalt Euroopa üldiste rahvastikutrendide vastu oleme meiegi võimetud: lapsi-noori on meil vähem, elatakse aga varasemast hoopis kauem.

Paar arvu, et suundumusest aimu saada. Tartus on ligi 95 000 elanikku, 65+ vanuserühmas neist (mullu) 18 188. Kui üksi (oma eluruumis) elava pensionäri toetust sai toona 5810 inimest, siis kümmekonna või pisut enama aasta pärast prognoositakse nende hulgaks juba 20 000. Tegu on umbkaudse arvestusega, sest keegi ei tea ette öelda, kui paljud vanurid veedavad vanaduspõlve pere rüpes või on hooldusasutuse katuse all. Üks on kindel: linn peab oma eakatele pühendama senisest rohkem hoolt – see on paratamatus.

Sotsiaaldemokraatide poolteiseaastane osalemine linna juhtimises on hakanud silma paistma, võtame näiteks linnaplaneerimise või hariduse, ja neil aladel tehtu on toonud meile ka positiivset tagasisidet.

Südalinna kultuurikeskuse ümber on olnud minutagi tohutult poleemikat, omalt poolt pean tähtsaks seda, et Sükust ei saaks parkimiskeskust ning et vastalised arvajaleerid ei kaevuks sügavale oma positsioonidele, sest nõndamoodi jääksime riiklikust rahastusest lihtsalt ilma. Sotside traditsiooniline sotsiaalse hoolivuse valdkond on aga kaua olnud teiste erakondade juhtida ja seda võib teenuste killustumise kaudu tänini tunda.

Kõigepealt on äärmiselt oluline, et ära hinnatud saaksid inimese võimed: kes küpses eas inimestest tahab ja jaksab jõudumööda tööd teha, kes saab – ehk mõningate ümberkorralduste ja koduteenuste toel – veel omas kodus ise hakkama ja kes enam mitte. Selleks vajame juurde hästi koolitatud sotsiaaltöötajaid ja pädevaid tugiisikuid.

Multifunktsionaalne lähenemine võiks siinkohal olla märksõnaks, sest praegu jääb sotsiaaltöötaja kogutud info kuhugi kännu taha kinni ega jõuagi nendeni, kellel oleks pakkuda näiteks osaajaga tööd või mis tahes võimalust osaleda ühiskonnaelus.

Muidugi vajab paindlikum lähenemine head koostööd sotsiaalkindlustusametiga, kuid ega viljadki valmi üleöö.

Elu on näidanud, et see, kes teab, oskab ja julgeb abi küsida, seda üldjuhul ka saab. Kes on aga tagasihoidlikum, jääb ilma.

Elu on näidanud, et see, kes teab, oskab ja julgeb abi küsida, seda üldjuhul ka saab. Kes on tagasihoidlikum, jääb ilma. Laia silmaringiga sotsiaaltöötaja teadmistest ja soovitustest oleks neile palju kasu. Meie oleme oma eesmärgiks seadnud nn üheuksesüsteemi – et inimene ei peaks kõndima ühest asutusest teise, vaid saaks kogu vajaliku teabe kätte ühest kohast. Tahame avada büroo, nõuandetelefoni ja veebikanali, mille kaudu saaks tarvilist abi mis tahes eluvaldkonna probleemide korral.

Meil on hulk töötukassa koolitatud kogemusnõustajaid, kellel ei ole õpituga suurt midagi peale hakata. Nende panus kulus marjaks ära telefoniliinil, kus nad kuulaksid inimeste muresid ja püüaksid neile lahendusi leida.

Head on ka, ja mitte vähe. Euroopa sotsiaalfondi raha lasi meil teha seni suurimaid sotsiaalinvesteeringuid: peagi valmivad kaks Tüve tänava sotsiaalmaja, mille 56 korterist 14 on mõeldud erivajadustega klientidele; tuleval aastal saab valmis 20-kohaline peremaja tüüpi Nõlvaku Kodu, mis on mõeldud dementsusnähtudega eakatele; Rahu tänava sotsiaalmajja ehitati lift sisse, nõnda et sinna pääsevad nüüd ligi kõik, ka ratastooli kasutajad ja vaegnägijad; inimsõbralikumaks sai kohandatud 235 kodu, osa on veel teoksil, linna raha eest tehti mullu käepärasemaks lisaks 28 elamist.

Eks linn ole omalt poolt panustanud ka suurtesse projektidesse, egas ilma saa. Et aga euroraha suurvesi ei jää alatiseks püsima, kulub meil edaspidi palju tööd ja raha, et muuta sotsiaalelamufondi arendamine linna üheks võtmeteemaks.

Nendele eakatele mõeldes, kellel ei ole peret toetamas ega ka mitte sotsiaalset võrgustikku, arendame välja seenioride maja(d), kus mitmed teenused ja abiosutajad on käe-jala juures. Inimene püüab küll viimase võimaluseni elada omatahtsi, sest koduseinad toetavad. Seenioride majas oleks ta aga üksinda omas toas/korteris, ja siiski üheskoos kaasteelistega, kellega aega veeta või mõni sõna juttu puhuda. Elu oleks ka hulga hõlpsam (näiteks toitlustamise korraldamine) ja odavam kui mõnes suures ja kulukas korteris. Et aga ülikoolilgi napib ühiselamukohti, võiksid kõrvaltoas vabalt elada ka päris noored inimesed.

Üksinduse vastu leiab leevendust päevakeskustes, neid on meil neli: Kalda, Ropka-Karlova, Tähtvere ja Kodukotus. Agaralt on tegutsenud ka Ilmatsalu 60+ klubi ja eakate nõukoda.

Ehkki parimatel päevadel on suurematest üritustest osa võtnud umbkaudu 4000 tartlast, surus pandeemia vanemaealised nelja seina vahele. Muret teeb see muidugi – kimbutavad ju vaimse tervise probleemid nii koolilapsi kui vanureid. Piirangute tingimustes otsiti ja ka leiti tubasele tegevusele vaheldust, näiteks korraldati eakatele kõnniringe, kuigi tavaliste kooskäimistega võrreldes on see köömes. Meil töötavad ka nn heaolumeistrid, keda eakas saab appi kutsuda.

Emajõe kaldapealne tuleks teha igaühele ligipääsetavaks, ja miks mitte rajada jõe äärde ka ratastooli kalapüügikoht.

Peame ette mõtlema sellelegi, et tõusmas on üldhooldusteenuse hind, see on aja märk, sest kasvavad nõuded teenuse kvaliteedile ja ka inimeste endi ootused. Mis aga tähendab, et aina enam on neid, kes ei jaksa küsitud hinda maksta ja ootavad toetust omavalitsuselt. Ka koduteenused on kallid ja tihtipeale jäävad hädapärasedki toimetused raha taha kinni.

Hooldaja tunnitasu on kuuest paarikümne euroni ja ühe käestlastud elamise kordategemisele kulub ikka päris mitu tundi. Kui abivajajal on omakseid, kes elavad Tartus, peavad nad ise maksma, kui ei, oodatakse tuge jällegi linnalt.

Veel – ehkki riik toetab hambaravi ja proteesimist, on paljud eakad ja vähekindlustatud inimesed ikkagi hädas. Pisut lisa peaks linn neilegi leidma.

Mitte igaühe kõige suurem mure Eestis pole see, et ei saa enam piiranguteta väljamaal käia. Nii mõnelegi oleks ülevoolavat rõõmu sellestki, kui ta pääseks ilusa ilmaga Emajõe äärde. Ratastooliinimesed praegu sinna ei saa, paljud teisedki erivajadusega inimesed – juba sellegi pärast, et isegi invakäimlates on takistusi, ukselinke ja piitasid, mis ei lase neid ilma kõrvalabita kasutada. Kaldapealne tuleks teha igaühele ligipääsetavaks, ja miks mitte rajada jõe äärde ka ratastooli kalapüügikoht.

Pinke ja aasta ringi avatud käimlaid on kõikjale linna juurde vaja, samuti välialasid, kus ka eakad saaksid koos käia või lauatennist mängida. Jah, linna on tekkinud paremini silmahakkav viidasüsteem, kõnniteeääred on siin-seal tehtud madalamad ja madalapõhjalisse bussi pääseb akrobaatikat tegemata. Aga mitmete avalike asutuste uksed käivad sedasi kinni-lahti, et ei laps ega puudega inimene suuda neid avada. On veel kümneid ja kümneid pealtnäha pisiasju, mida õgvendada ei ole ju ilmvõimatu. Tuleb ainult märgata.

Kuidas eakad inimesed ise linna teenuseid ja linnaruumi tajuvad ja hindavad? Sügisel, kui valmis saab easõbraliku linna strateegia, oleme targemad. Suund on eelkõige 60+ vanustele, kuid ühtaegu on mõeldud kõiksugu tegevustele üle elukaare. Kui võetakse arvesse nende vajadusi, kes päris noorusuljusega enam ringi ei tuiska, teeb see elu mugavamaks meile kõigile.

Heljo Pikhof: ka nooruse linn Tartu ei püsi igavesti noor