Heljo Pikhof: Nakkav jalgrattahuligaansus

Astub inimene rahulikult mööda teed, ilusti paremal pool tänavat. Ütleme, et Tallinnas Balti jaama taga või siis Tartus Kastani tänava kandis või Emajõe kaldal. Hoidku jumal aga selle eest, kui ta on mõtteis või jääb õitemerd imetlema, kui ta kõnnib vaevaliselt ja kepiga või lükkab enda ees lapsevankrit! Iga hetk võib tast mööda tuhiseda jalgrattur kiirusega umbes paarkümmend kilomeetrit tunnis ja kostitada tänaval tatsajat rämeda sõimuga. Selle eest, et too ei märganud välkkiirelt kõrvale hüpata. Kui veel õnneks läheb ja jalakäijat pikali ei sõideta.

Toitu tellides kütad liiklushuligaansust?

Ehmatavalt palju on sel kevadel kuulda/lugeda olnud liiklusõnnetustest, mille osaliseks on jalgrattur. Ometi jõuab politsei liiklusõnnetuste statistikasse neist murdosa – vaid need, kus inimene on nõnda palju viga saanud, et vajab arstiabi, ehk koguni haiglaravigi. Mõni hiljutine näide: 44aastane jalgrattur põrkas kokku jalakäijaga, nelja-aastase poisiga. Poiss viidi haiglasse. Jalgrattur, 33aastane naine, sõitis otsa jalakäijale, 68aastasele naisele, kannatanu toimetati haiglasse. 42aastane mees sõitis otsa 66aastasele jalakäijale… Nagu näha, on korduma kippuv muster säherdune: täisjõus rattur arendab sellist kiirust, et kõik teised hoidku alt. Tänavapost, tõsi, ei mõista teed anda ja kui talle otsa sõita, saab haiget hoopis jalgrattur ise.
Nii mõnedki liiklusteated kõlavad aga päris kentsakalt: jalgrattur kaotas oma sõiduki üle kontrolli ja kukkus. Ehk toob asjasse pisut selgust see, kui meelde tuletada, et keeld sõita purjuspäi või silmad nutitelefonis kinni kehtib mitte üksnes autojuhtide, vaid kõikide liiklejate kohta.
Ehkki koos soojade ilmade saabumisega tuuakse meediaski igal aastal välja käsulauad, kuidas rattur peab sõitma, on reeglid paljudele kui hane selga vesi. Kõnniteel – pandagu nüüd tähele – tohib sõita laps ja varateismeline, täisinimene aga ainult siis, kui sõiduteel sõita on liiga raske/ohtlik. (Omaette rattateid ja -radu ei lase tihe linnahoonestus igale poole rajada.) Et rattur seejuures jalakäijat ohustada ega takistada ei tohi, on nagu aamen kirikus. Ja et jalakäija vahetus läheduses peab ka rattur tempo maha võtma kuni jalakäija tavakiiruseni – 3-7 km/h.
Ometi sõidavad näiteks Wolti ja Bolti rattakullerid isegi ülekäiguradadel ja ristmikel jalakäijate vahel slaalomit kui hullud. Olen kuulnud üleskutset, et mõeldagu kaks korda, enne kui toit rattakulleriga koju tellida – et mitte kütta liiklushuligaansust.

Järgigem ometi liiklusseadust
Mul ei ole rattaga sõitmise vastu mitte kõige vähematki, ei maal, ei linnas. Hoopis vastupidi. Teada asi, et rattasõit treenib keha ja virgutab vaimu, aitab aega kokku hoida (saab otseteed sõita ega pea autoummikus passima) ja keskkonda säästa. Lihtne ja odav on see liiatigi. Olen kahe käega kergliiklusteede ehitamise poolt ja väga päri sellega, et mu kodulinn valis Tartu aasta teoks rattaringluse – seda jõudis mullu rõõmuga kasutada üle 30 000 inimese ja sõit läks nüüd kevadel uue hooga lahti. Jalgratas oli lausa hindamatu abimees ka eriolukorras, lasi õue liikuma, pealegi tükk maad riskivabamalt, kui bussi-trammi kasutades. Tuline kahju on mul aga sellest, et jalgrattahuligaansus on nakkav otsekui koroonaviirus, mis aga tublisti devalveerib rattasõidu väärtust ontlike linnakodanike silmis.
Kuum jutt käib südame alt läbi ja kõht tõmbub krampi. Seitse! See on seitsmes kord, kui mind natukese aja jooksul tahetakse jalust maha niita. Minu mõõt saab täis! Kui õige kupataks kogu selle ratturiteväe Tartu rattaralli virtuaaltuurile! Ah paraku, egas nad ju kodus kaamera ees pedaale sõtku! Koht, kus sõiduring teha, on tänavuses erandolukorras jäetud iga osaleja enda valida. Ja kui marsruudiks ei pruugi olla rattaralli tähistatud originaalrajad, mis saab siis, kui suurem seltskond leiab, et õige koht oma kilomeetrid täis vändata on just linnatänavad?
Kas tõesti ei jäägi jalakäijal muud üle, kui hakata end virtuaalsete jalutuskäikudega harjutama – ja noorel emal viia lapsuke värsket virtuaalõhku hingama? Küllap oleks siiski parem, kui meile kõigile jaguks kohta siin päikese all. Kui me õpiksime mitte üksnes iseenda, vaid ka ligimesega arvestama ja lõppude lõpuks – ka liiklusseadust täitma.

“Korduma kippuv muster on säherdune: täisjõus rattur arendab sellist kiirust, et kõik teised hoidku alt.”

HELJO PIKHOF SDE aseesimees, riigikogu liige