Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad, küsib riigikogu liige Heljo Pikhof (SDE) viimasel hetkel pidurdunud apteegireformi taustal.

Selleks ajaks, kui riigikogu 2014. aasta mais võttis vastu ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse ehk käivitas apteegireformi, oli meil pea kaks aastat vaetud ravimite kättesaadavust üht- ja teistpidi. Oli olnud riigikontrolli audit, õiguskantsleri ettepanek riigikogule muuta ravimiseadus vastavaks põhiseadusele, ka riigikohtu samasisuline otsus.
Seni kehtinud ravimiseadus oli vastuolus võrdsuspõhimõtetega ja ettevõtlusvabadusega ning konkurentsi puudumine ravimiturul riivas otseselt patsientide huve.
Vaba turg ja konkurents
Hulgimüüjatest apteegikettide omanikud määrasid apteekides müüdavate kaubaartiklite sortimendi ja hinna, survestasid apteekreid kasvatama läbimüüki. Kui apteek ei saanud ise otsustada, mida tellida ja mida patsiendile soovitada, olid ravimid ka kallimad ja valik kasinam kui mitmes teises riigis.
Üks apteegireformi olulisim muudatusi ongi ravimite jae- ja hulgimüügi lahutamine, mis vähendab huvide konflikti ravimiturul ja suurendab hulgimüüjate omavahelist konkurentsi. Kui apteegid ei ole apteegiomanikust hulgimüüjale pelgalt turustuskanal, vaid neil tekib vabadus osta ravimeid sellelt hulgimüüjalt, kelle pakkumine on parem, on see patsiendi huvides, eks ole.
Teiseks tähendab proviisorapteekide süsteem seda, et apteeki võivad Eestis pidada vaid oma ala professionaalid. Keelatud on nn vertikaalne integratsioon, st hulgimüüjal ei tohi apteegis olla osalust. Sedasi saavad proviisorid lähtuda oma tegevuses ennekõike patsiendi vajadustest, oma kutse-eetikast ja teadmistest ning teha sisulist koostööd terve muu tervishoiusüsteemiga.
Ümberkorraldusteks anti aega maa ja ilm – tervelt viis aastat. Tuleks eraldi rõhutada, et me ei hakka tuleva aasta aprillikuust apteegireformi tegema, vaid oleme sel ajal hoopis apteegireformi lõpus. Viie aastaga on suurem osa tööst juba ära tehtud. Proviisorid on loonud uusi apteeke, võtnud üle olemasolevaid või siis jäänud apteeki pidama. Reform on andnud kindlama väljavaate ka neile noortele, kes on mõelnud end siduda rohuteadlase ametiga. Juba praegu on üle kahesaja apteegi osaliselt või täielikult proviisorite omanduses, ja maapiirkondades tegutsevadki valdavalt proviisorapteegid.
Mis on siis viie aastaga muutunud, et praegune kummastav valitsuskoalitsioon avas reformi lõpusirgel ravimiseaduse muudatused uuteks aruteludeks? Liiati veel samade argumentide najal, nagu omal ajal apteegireform üldse käivitati? Jutt on ju jällegi „parima ravimite kättesaadavuse ja taskukohase hinna tagamisest“. Põhiseadus igatahes muutunud ei ole.
Ilma pealt ei ole ilmselgesti kadunud ka põhimõte, et kes maksab, see tellib ka muusika.
Ketiapteegid võtavad viimast
Ravimiäris liikuv raha on võrreldav ainult relvatööstuse omaga. Ei meeldinud ketiapteeke omavatele ravimite hulgimüüjatele toona, ei meeldi tänagi mõte, et nad peaksid jämeda otsa käest andma. Sestap külvatakse hüsteeriat, et kohe-kohe ei saa abivajaja endale vajalikku ravimit, et kohe-kohe tõusevad ravimihinnad taevasse, ja tõestuseks tuuakse mingeid müstilisi arve, et kohe-kohe pannakse teab-kui palju apteeke kinni.
Suurlinna suurtes ostukeskustes on meil iga paari sammu tagant ühe-sama keti apteek, ja imelik oleks, kui proviisor läheks praegu toimiva ketiapteegi kõrvale uut apteeki rajama – talle seatakse üle jõu käivaid ostutingimusi. Ketiapteegi omanikud võtavad veel viimast. Samas on proviisoreid enam kui küll, kes suuremates keskustes või hommepäev oma rohupoe avaksid.
„Ravimikriis“ ja enam kui poolte apteekide sulgemine, millega ärimees Margus Linnamäele kuuluv Postimees ähvardab, on agoonia, on käteväänamine – juhul kui ravimiravimiärimees Linnamäele sobiv tagauksediplomaatia vilja ei kanna.
Kas see ongi nüüd uus Eesti reaalsus, et seaduse ees on kõik võrdsed – välja arvatud kõige võrdsemad?

Ilmunud Äripäevas, 28.10.2019