Omateenitud raha eest toimetulek on väärikuse küsimus ja seda on uues võimuleppes arvestatud.
Olen kaugel sellest, et püüda hinnata, kes kolmest erakonnast koalitsioonileppest pigem võitis, kes kaotas, ehkki nii mõnelgi poliitikul on just see kombeks. Tore on, et ligi kuu aega kestnud läbirääkimised lõppesid tulemuslikult ja kokkulepe sai hea. Ja hea on see meie inimeste jaoks. Julgen arvata, et kõigi jaoks, aga eeskätt just nendele, kes praegustes kriisides vajavad leevendust ja lootust kõige rohkem.
Uuringufirma Norstat maikuu lõpus tehtud küsitlus näitas, et lõviosa vastanutest oli veendunud, et toimetulek hinnatõusuga peab olema valitsuse ja riigieelarve prioriteet. Hinnatõus oli mõjutanud 76 protsendi küsitletute toimetulekut: vähendatud oli harjumuspärast toidukorvi, kodu remontimise plaanid olid lükatud helgesse homsesse, kaheksa protsenti inimesi oli isegi jätnud välja ostmata vajalikud ravimid…
Tuletagem meelde: praeguseks on aastane inflatsioon tõusnud meil ligi 22 protsendini, millega oleme teistest kaugel ees. Üks põhjusi on selles, et võrreldes teiste Euroopa riikidega kulub meie inimestel suurem tükk sissetulekust söögi ja sundkulude peale.
Peavarju, toitu, harimist-hoolitsust vajab aga igaüks meist, olgu ta väike või vana – ka ajal, kui idanaabri isevalitseja endistviisi keelab, käsib, poob ja laseb ning üleilmsed tarneahelad on uppi lennanud. Ei saa ju, ütleme, kortermaja elanik oma küttesüsteemi üleöö ümber ehitada või vannitoas kesikut ja leivavilja kasvatama hakata. Kerge ei ole meist kellelgi, ei maainimesel, ei (suur)tootjal, hinnad kerkivad kui pärmi peal ikka sellepärast, et pea iga tootmisala sisendid lähevad muudkui kallimaks.
Tõstan esile vaid kolm valdkonda, mille nimel tasus tõesti maratonkõnelusi pidada. Esiteks tõuseb maksuvaba tulu määr 500 eurolt 654 eurole kuus, mis on praegu ka miinimumpalk. Teisisõnu, inimestele jääb aastas kätte kuni 372 eurot senisest rohkem. Mõni mõis või asi, võib nii mõnigi rehmata. Ent koos (sotsiaalse) elektri, gaasi ja kaugkütte hinnalaega on sellest väga paljudele hõlpu, eeskätt keskmise ja madala palgaga töötajatele. Igatahes on sellest rohkem abi kui ühekordsest rahapiskust, mis kampaania korras laiali jagatakse. See on pisut ka väärikuse küsimus, on ju tegu omateenitud rahaga ja inimene ei ole sunnitud kelleltki taotlema ajutisi toetusi.
Tõsiselt tuleb ette võtta teenusmajade rajamine, kus eakas võiks elada omaette toas või korteris, kuid näiteks soe söök ja pesupesemine oleks teenusena kättesaadav.
Muide, paber näpus, ei pea enam kulutama ka omavalitsuste uksi, et saada energiakulude hüvitamist, universaalne toetus – nn Norra skeemi järgi – kehtib igaühele.
Tõsi, sotsiaaldemokraatide eesmärk oli ja on tõsta tulumaksuvaba miinimum 800 euroni kuus. Me oleme sel teemal esitanud ka mitu seaduseelnõu. Parem on siiski pool muna kui tühi koor, eriti silmas pidades kompromissikunsti meistriklassi, mille äsja läbisime. Küll jõuame ka seatud sihini – pärast riigikogu valimisi.
Tulumaksuvaba miinimumi (ja alampalka) tuleb tõsta nagunii, see oli mõistlik enne kriise, praegu on see hädavajalik, et inimeste toimetulekut parandada, ja mõistlikuks jääb see ka siis, kui oleme hinnatõusu suutnud kaanetada. Iga ausalt tööd tegev inimene peaks saama oma palgast ära elada.
Märgilise tähtsusega on kokkulepe suurendada lasteraha, eeskätt esimese ja teise lapse ning üksikvanema toetust 80 euroni kuus. Oma varasemas seaduseelnõus plaanisid sotsid selleks summaks küll 100 eurot, aga eks meil seisa tükk tööd veel ees. Kellelgi pole kahju, et suurpered said kamaluga peale, egas neilgi riigi tugi mööda külgi maha jookse.
Ometi kordaksin vana ja tuntud tõde: kui perre ei sünni esimest last, siis ei sünni ka järgmisi. Ühe ja kahe lapsega perede nii absoluutse kui suhtelise vaesuse määr on viimastel aastatel olnud tõusuteel, kolme lapsega perede seas aga langenud.
Statistika räägib siiski selget keelt: just üksikvanemaga pered elavad kõige suuremas vaesuses. Juba paarkümmend aastat on riigi makstav toetus neile püsinud 20 euro ligi. Ka parima tahtmise korral on raske pidada kõrge palga, ent suure vastutusega ametit, kui oled samas veel ema-isa ja vanaema-vanaisa rollis – ja nii ööpäev läbi. Iga sent kulub sellesse perre hinnaralli ajastul küll marjaks ära, näpuotsaga õiglustunnet ka.
Uuringufirma Norstat maikuu lõpus tehtud küsitlus näitas, et lõviosa vastanutest oli veendunud, et toimetulek hinnatõusuga peab olema valitsuse ja riigieelarve prioriteet.
Millest peaks ühiskond aga kõige suuremat kergendust tundma, on see, et tulevast aastast jõustub omastehoolduse reform. Laias laastus: hooldekodu muutub seda vajavale eakale kättesaadavaks, sõltumata tema ja ta perekonna rahalistest võimalustest. Neile, kellel hinnatud vajaduse järgi on ainus võimalus toimetulekuks põetus hooldekodus, s.t nad vajavad pidevat järelevalvet ja abi, hüvitab riik hooldekodu maksumusest selle osa, mis inimese enda pensionist puudu jääb.
Tänavu on meil keskmine vanaduspension 595 eurot – järgmisest aastast peaks see tublisti kasvama – ja keskmine hooldekodu koht maksab 1000 eurot.
Muidugi ei tähenda see, et eakas võiks valida endale kõige uhkema pansionaadi ja riik maksab suure osa tema elamisest kinni. Täpne kord tuleb veel välja töötada: mis jääb riigi, mis omavalitsuse kanda, aga ka inimesele endale peab kätte jääma 15 protsenti pensionirahast, vähegi väärikust – et ta saaks osta kas või kommi, ajakirja ja ristsõnad.
Rööbiti tuleb arendada ka kõiksugu koduteenuseid, et inimene tuleks mõningase abiga oma kodus ise toime, ja tõsiselt ette võtta teenusmajade rajamine, kus eakas võiks elada omaette toas või korteris, kuid näiteks soe söök ja pesupesemine oleks teenusena kättesaadav.
Meie inimeste eluiga kasvab, samas jääb tervena elatud aastaid aina vähemaks. See tähendab, et abivajajaid saab aina rohkem ning rohkem on neidki, kes pole praeguseni saanud oma elu täisjõuga elada.
Kümned, kui mitte sajad tuhanded inimesed on pidanud valima kas töö või vanema hooldamise vahel, ka vanemate ja laste vahel. On ju meie riigis olnud hoolduskoormus pea täielikult abivajaja enda ja tema laste-lastelaste õlul, ja aastatega on see suhe üha rohkem kiiva kiskunud. Teiste eurooplaste taustal oleme seni nörritavalt väikese osa (vähem kui pool protsenti) oma SKTst panustanud pikaajalisele hooldusele.
Tõsi ta on, kõik head asjad maksavad midagi, ja mitte vähe. Ometi ei saa me praegustes äärmuslikes oludes oma inimesi laokile jätta. Riik ongi oma inimeste jaoks.