Võibki olla, et väga paljude liikide tulevik sõltub just sellest, kui hästi me saame hakkama elustiku toetamise ja suurendamisega linnades ja uusasumites, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Heljo Pikhof Tartu Postimehes.
Tasakaal on habras seisund – meie hinges, meie ümber. Tasakaalu rikub pahatihti inimene ikka ise, tema kärsitus, tema saamahimu. Õieti on kogu elu tee tasakaalu poole, muidu ei olekski elu.
Loodustargad teavad rääkida, et linnad ja asulad on suuresti rajatud looduslikult eriti mitmekesistesse paikadesse, mida peaksime tegelikult kiivalt kaitsma, selmet neid asfaldiga katta ning tossu ja müraga reostada. Inimtegevuse intensiivsus on nagunii ära lörtsinud niidud ja metsad meie ümber.
Üksainus näide: Eesti ornitoloogiaühingu andmetel on meie metsades praegu veerandi võrra vähem linde, kui oli veel aastal 1980, lendavate putukate kaost ei maksa üldse rääkidagi. Nõnda võibki olla, et väga paljude liikide tulevik sõltub just sellest, kui hästi me saame hakkama elustiku toetamise ja suurendamisega oma linnades ja uusasumites.
Uuringud ütlevad: eestlane usub, et ta käitub keskkonnaga hoolivalt, ent tema teod seda paraku ei kinnita. Inimene on ju mugav ja maa meie jalge all veel ei põle. Selgi äärmuslikul suvel põlesid metsad meist pisut eemal, Kreekas, Türgis, veelgi kaugemal, üleujutused laastasid Lääne-Euroopat ja Hiinat, rekordiline õhusoe nõudis põhjaameeriklaste elusid.
Teoorias oleme üsna tublid ja vangutame kahetsevalt pead ÜRO raporti peale, mis kinnitab kiiret üleilmset kliimasoojenemist.
Tõsi, globaalseid trende üks Tartu-suurune linn tagasi pöörata ei suuda. Ometi ei maksaks kellelgi meist mõelda, et temast ei olene mitte midagi. Kui mitte muu, siis omaenda vaimse ja füüsilise tervise pärast tasub siiski pingutada, astuda kas või väikesi samme teel tasakaalu poole.
Kui kujundame ümbruskonna liigirikkaks, tugevdab see inimese immuunsust, vähendades näiteks allergiate esinemise sagedust. Kui kütame ahju kuivade halupuudega ega topi sinna kõiksugust sodi, laseb see kergemalt hingata terve elukvartali rahval. Kui langenud lehed kõdunevad koduaia mulda ega rända kilekottides prügimäele, vähendab seegi pisut õhku jõudvat kasvuhoonegaasi.
Uuringud ütlevad: eestlane usub, et ta käitub keskkonnaga hoolivalt, ent tema teod seda paraku ei kinnita. Inimene on ju mugav ja maa meie jalge all veel ei põle.
Kui vaimselt kurnava pingutuse järel silmitseda aknast loodust, aitab see kiiremini taastuda. Rohkem puid-põõsaid, igat liiki linnahaljastust mahendab sellistki põrgukuumust, nagu oli möödunud suvel, õhukvaliteedi parandamisest rääkimata. Kõik need elu hoidvad süsteemid pikendavad kokkuvõttes linnainimese eluiga, nagu mitmed uuringud on tõdenud.
Et ärgitada kaaslinlasi teadvustama liigirikkusest tõusvat tulu, plaanime lähiajal sisse seada rohelise aiapidaja auhinna. Õnneks on meie koduses rohelises Tartus paljude hulgast valida. Plusspunkte ei annaks sugugi mitte sentimeetri kõrguseks pügatud muru, pigemini aianurgas kükitav putukahotell, siilidele meelepärane lehepusa, pesakast õuepuul – vaheldusrikas otstarbekus ennekõike.
Ega looduslähedane aed pruugi siis räpakas välja näha. Edasi, homsele-ülehomsele mõeldes võiks silmas pidada ka vertikaalhaljastust ning kodumaiste liikidega rohekatuseid.
Visalt, väga visalt kipub muutuma arusaam sellest, mis linna sobib, mis mitte, mis linnas on ilus, mis mitte. Üsna hiljuti, alles 2017. aastal tehtud uurimuse järgi arvasid paljud Tartu elanikud, et kõrgemate rohttaimedega looduslik haljastus jätab pargist hooldamata ja korrastamata mulje. Ometi on viimastel aastatel rohkesti räägitud looduskoosluste mitmekesisuse ja elurikkuse säilitamise hädavajadusest.
Pikkade aastakümnete normitud suhtumine linnalooduse esteetikasse on jätnud sügava jälje: ilus on hästi madalaks pügatud muru, mõni moekas ja kirkavärviline lillelapp sekka, aga paluks – üht sorti lilled, ja kogu aeg täisõites! Küllap võiks seda nimetada vaesestavaks haljastuseks.
Kivinenud hoiakut annab muuta ainult oskusliku linnaplaneerimise ja ökoloogilistele teadmistele tugineva maastikuarhitektuuriga. Ning teavitustööga.
Tartus on viimastel aastatel otsustavalt liigutud senisest liigirikkama ja mitmekesisema haljastuse poole. Poollooduslikud kooslused näiteks Tartu tammikus, kergliiklusteede ääres või Toomemäel ei tohiks ju kellegi silma riivata. Seda suunda tuleb jätkata ja soodustada.
Et meil pole veel terve linna haljastuse arengukava, teeb see teinekord plaanimise-projektimise raskemaks. Ent mõisatagi tuleb see nagu kord ja kohus läbi mõelda, ehk läbi vaieldagi. Hooldusklassidesse on linnaruum ära jaotatud küll ning Emajõe ökosüsteemi igatahes ei kavatse me lasta kellelgi rikkuda.
Muidugi on neidki, kes on veendunud, et alusmets, põõsad-puhmad, linnaloodusesse ei sobi, on neid, keda ärritavad putukad ja mutukad. Pisilastel on asfalditud parkimisplatsil tõepoolest vähem elupaiku.
Aga mis tasakaalu otsimisest saame me sedasi rääkida?
Tõsi, võib-olla ei vaja me Toomemäele akadeemilise noorsoo sekka rohusööjaid loomi, ometi omi, liivimaiseid lilli-linde ja liblikaid-ritsikaid vajame me küll.
Võtame näiteks või augustikuised suuruputused. Rohkem parke ja rohealasid, tänavahaljastust ja kummelit kasvatavaid teepeenraid, mis kõik üheks tervikuks seotud, aidanuks vihmaveel sootuks hõlpsamalt hajuda ja maasse imbuda.
Selle asemel püüame nii mõnelgi pool lahendada parkimisprobleemi sellega, et suuname autod (korter)majade kruntidele ja – katame ka õue kiviga.
Kui soodustada elurikkust avalikus linnaruumis ning ikka ja jälle selgitada, milleks see hea on, hakkab säherdune mõttesuund levima ka koduaeda ja kortermaja hoovi.
Vähim, mis me kodulinna rohetasakaalu heaks saame ära teha, on kehtestada raierahu lindude pesitsusajaks ja panna mutukate elurõõmuks maikuuks niitmine pausile.
Samuti lubame iga mahavõetud puu asemel – kui selle ümberistutamine ei ole võimalik – panna kusagil mujal kasvama uue puu. Teame ju kõik, millist paksu pahandust on linnapuude hävitamine toonud kaasa Haapsalus ja Viljandis.
Raadi kaitsealal Tartu külje all on hüljatud, ent väga väärtuslik niidukooslus, mille taastamine-hooldamine laseks linlaste tarvis luua toreda puhkeala, miks mitte lausa loodushariduse «õppetooli». Haldusreformiga Tartu osaks saanud Ilmatsalu kanti plaanime kujundada linnametsa.
Keskkonnaküsimuste lahendamisel on igati arukas – õieti vältimatu – teha tihedat koostööd naabritega ja ka kaugemate omavalitsustega.
Pärnakad võtsid linnalehmad, et taastada rannaniitu. Mulgid panid Viljandi lossimägede haljastust hooldama lambad – igati eeskujuväärt suhtumine.
Tõsi, võib-olla ei vaja me Toomemäele akadeemilise noorsoo sekka rohusööjaid loomi, ometi omi, liivimaiseid lilli-linde ja liblikaid-ritsikaid vajame me ju küll. Nii meie väiksemate vendade kui meie endi, inimloomade heaoluks. Ja mida rohkem, seda uhkem.