Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus tahab seadustada töölepingud, mis lasevad tööandjal ühepoolselt otsustada, kui suur on töötaja töökoormus ja palk.
Riigikogu õiguskomisjoni on valitsusest jõudnud töölepingu seaduse muutmise eelnõu. Koostajad peavad selle suurimaks vooruseks paindlikkust. Paindlik on see tõepoolest – menetlemise käigus on seda pea tundmatuseni ümber vormitud, suur hulk muudatusi tehtud pärast valitsuse lagunemist, viimane lihv anti vaid kaks päeva enne valitsuse istungit, kus eelnõu arutati. Teised, sh töösuhete õiguspärased sotsiaalpartnerid ehk ametiühinguliidud said põhjapanevatest muudatustest teada alles meedia vahendusel.
Tõsi, eelnõu väljatöötamise algusjärgus oli Eesti ametiühingute keskliit kaasatud aruteludesse, ent väita, et töösuhete pea peale pööratud kava arvestab eri huvirühmade seisukohti, on leebelt öeldes näitemäng. Huvirühmad, kelle arvamust kuulda võeti, ei olnud mitte sotsiaalpartnerid, vaid tööandjate organisatsioonid. Pole ju kellelegi saladus, et Reformierakonna suurimad sõbrad on just ettevõtjad, kes nüüd iga nurga peal kuulutavadki, kui hea ja paindlik uus töölepingu seaduse eelnõu ikkagi sai ja kui kasulik on see töövõtjale.
Kui töötaja töö ja sissetulek võivad mis tahes hetkel väheneda veerandini oodatust, ei saa ta oma elu üldse plaanida, (eluaseme)laenu võtta-maksta, lapsi trenni saata jne.
Tööandjale on see kindlasti kasulik, jah, aga kas ka töötajale, kes ikka ja alati on olnud töösuhete nõrgem pool? Ometigi tahan uskuda, et enamik ettevõtjaidki saab aru, et eelnõu puhul on toimivatest töösuhetest asi kaugel.
Tööaja paljukiidetud paindlikkus oli esialgu mõeldud õpilaste ja tudengite ning näiteks pensionäride ja vähenenud töövõimega inimeste tarvis. Neile olnuks see hea küll.
Senise kindla tööajaga sõlmitud lepingu asemel võiks nende minimaalne töötundide arv nädalas olla 10 tundi, aga sellele võiks lisanduda veel kuni 30 tundi – kuis kellelgi aega ja võhma on.
Valitsuse nüüdne kava lubab aga sõlmida sellise muutuvtundidega lepingu kõikide töövõtjatega. Nõnda ei teaks inimene iial ette, kui palju tööd või teenistust tal on: see võib kõikuda kuni neli korda kuus.
Keegi ei sunni ju sellisele lepingule alla kirjutama, on argumenteeritud. Aga mis jääb inimesel üle mõnes säherduses paikkonnas, kus just selline on ainuke saadaolev töökoht?
Samuti võib tööandja suure suuga kinnitada, et karta pole midagi, tööd on nii, et tapab. Aga kas meie heitlikus ajas teab ta isegi, mida toob homne päev? Kui raskused tekivad, minnakse kõigepealt väikese Peetri moonakoti kallale ja edasi vaadaku igaüks ise, kuidas hakkama saab.
Igatahes annab praegune töölepingu plaan ettevõtjale hea võimaluse lükata oma ettevõtlusriskid töötajate kaela.
Kui töötaja töö ja sissetulek võivad mis tahes hetkel väheneda veerandini oodatust, ei saa ta oma elu üldse plaanida, (eluaseme)laenu võtta-maksta, lapsi trenni saata jne. Väheneb töötuskindlustushüvitise, haigusrahade, vanemahüvitise, pensioni suurus – kõik need sõltuvad ju ka varasemast sissetulekust. Teisisõnu – töötaja sotsiaalsed tagatised muutuvad pudedaks just siis, kui ta tuge hädasti vajab. Ei kindlustunnet, ei kaitset raskel ajal.
Päris viimasel hetkel, juba valitsuse heakskiidetud eelnõukavas tehti veel üks kuri nüke: nimelt lubati muutuvtunnilepinguga töötajale peale panna ka konkurentsipiirang. Ehk kui omal tööandjal pole töötajale äkitselt pakkuda rohkemat kui kümme töötundi nädalas, siis mujale minna, et pere ära toita, ka ei tohi.
Neid klausleid on veel ja veel, mis töölepingu seaduseelnõus suurendavad töösuhte ettearvamatust ja panevad töötaja võrreldes praegusega hoopis halvemasse olukorda.
Näiteks ületunnitöö tasu pealt annaks ettevõtjal ka edaspidi kokku hoida. Kui nn paindlik tööaeg näeb ette lisatunde kuni täiskoormuseni, siis 40 tundi nädalas on töötaja kohustatud lisatasu saamata ära tegema – isegi juhul, kui ta tööle tulles mõtles vaid poole koormusega töötada. Nõnda muutub ka tööjõud palkaja jaoks odavamaks.
Kindlasti peab muutuvtunnileping ära määrama töö- ja lisatundide arvu ning minimaalse aja, kui lisatundidest töötajale teada antakse. Praegune plaan näeb ette, et lisatöö tegemisest saab keelduda vaid kokkuleppel tööandjaga. Ehk siis töötaja sõltub täielikult tööandja armust. Kui aga näiteks puudega inimese tervis halveneb ja ta vajaks töösuhetes ka tegelikult paindlikkust, mine aga, müts peos, tööandjat anuma.
Tagatipuks paistab, et praegune kava on vastuolus ka põhiseadusega. Eelnõu lubab maksta töötasu alammäära alaealisele ja töötajale, kes on antud tööandja juures töötanud vähem kui neli kuud, olgu ta tööoskused ja kvalifikatsioon kas või peajagu kolleegidest omast üle. See on töötajate ebavõrdne kohtlemine.
Teine näide ülekohtust käib puhkeaja kestuse kohta. Igaüks peab saama taastumiseks oma iganädalase puhkeaja, käigu siis tööaja arvestamine summeeritult või esmaspäevast reedeni.
Praeguse vildaka töölepingu seaduse eelnõu menetlemine tuleb peatada, et kaalud tasakaalu seada. Nii lihtsalt ei tohi inimesi – valijaid, kui tahate – kohelda.
Heljo Pikhof: tööandja ja töötaja – justkui suur Peeter ja väike Peeter