Heljo Pikhof: toogem naised nähtavale

heljo pikhof

Egas meil tubli-toeka elutöövao kündnud meestest kitsas käes ole, aga täna võtan ma olla naiste eestkõnelejaks, kirjutab riigikogu liige Heljo Pikhof Tartu Postimehes.

Uus raudteesild üle Emajõe pandi augustis käiku kolme ööpäevaga. Väärt tegu – seda silda oli ju vaja. Meie Sõpruse sild on ka ära väsinud. Kui kaua selle rekonstrueerimine aega võtab, elame – näeme. Kui aga katsuksime lisaks järele, kui kiiresti saame püsti mõne silla üle ajajõe.

Muidugi, inimest tuleb märgata ja tunnustada tema eluajal. Kui vähegi on, mille eest ligimest kiita, tehkem seda. Õigel ajal öeldud hea sõna võib teise inimese välja tuua otse põhjatust mustast august. Uhked pärjad ja ülistavad kõned tagantjärele seda paraku ei tee.

Küll aga aitavad mälestuskivid, -tahvlid, -pingid, rääkimata juba linnaruumi kaunisti sobitatud suuremast taiesest, tänasel kulgejal seisatada ja keset argiruttu korrakski mõelda mõne eelkõndija peale, kes on jätnud Eesti aja- ja kultuurilukku oma ilusa sügava jälje.

Ei Tartus ega mujalgi Eestis ole kuigi tihedat mälestusmärkide kivikülvi. Tõsi, monumentaalkunstiski on katkestus sees: kord võeti ühed kujud maha, siis jälle teised.

Kui püüda nüüd näppude peal kokku lugeda, siis on meie ülikoolilinnas 33 monumenti ja bareljeefi, mis meenutavad mehi (pluss veel üks, sest Vildesid on ju kaks), ja ainult kaks, mälestamaks naisi – need on Miina Härma monument ja Lydia Koidula skulptuur koos papa Jannseniga Emajõe-äärsel mälestusväljakul.

Hauamonumendid ja mälestustahvlid, mis ei pruugi alati pilkugi püüda, jätaksin kõrvale.

Olen kaugel sellest, et mõelda või rääkida siinkohal võrdõiguslikkusest, hoidku taevas veel selle eest, et sookvootidest! On ju ajalugu tuhandeid aastaid olnud ennekõike sõjapidamise ja maadevallutuste lugu, kus tegijateks ikka mehed. Neile pandi siis ka ausambaid püsti. Vanades annaalides on mees pikemalt mõtlemata inimese sünonüüm, naine oli sedavõrd varjus, sünnitades-kasvatades lapsi ja kindlustades mehele tagalat.

Suurt tolku ei ole ka võrdsuse vandumisest sõnades, kui tegelik elu seda ei toeta. Et naine päris tippu jõuaks, peab ta meiegi päevil olema mitmekordselt nii tubli kui mees.

Kui mõni suurvalitsejanna kõrvale jätta, siis on naised ajalooareenil olnud ehk paarsada aastat, vähemgi. Aega tagurpidi voolama ei pane, ehkki ajalugu võib ümber kirjutada küll, aga jätkem see tänapäevaste idakroonikute kunsttööks.

Jah, ka viimase sajandi jooksul on naisi ikka püütud tõrjuda või naeruvääristada, kui nad on tahtnud trügida nn meeste mängumaale – kuni päris viimase ajani välja. Meil omas parlamendiski on esindatud kodukootud macho­mehed, kes lähtuvad soovmõtlemisest, mis on ammuilma ajast ja arust. Suurt tolku ei ole ka võrdsuse vandumisest sõnades, kui tegelik elu seda ei toeta. Et naine päris tippu jõuaks, peab ta meiegi päevil olema mitu korda nii tubli kui mees.

Võtkem näiteks või ametist lahkuv president, kes on avalikkuse ees pidanud ühtaegu olema nii proua president kui presidendiproua, kui jätame ema, vanaema, abikaasa rollid päris kõrvale. President Kaljulaid võis astuda kui tahes arukaid samme kodus ja kaugemal, võis pidada kui tahes sisukaid ja suunanäitavaid kõnesid, ülimalt pingelisest ajaplaanist ja tohutust töövõimest rääkimata – ega see veel tähendanud, et ta soengumuutus või rõivavalik jäänuks bravuurikalt läbi arutamata.

Kultuurilooliste daamide jäädvustamisel võiks pisut järeleaitamist siiski teha. Lihtsalt sellegi pärast, et «Tartu on naise näoga linn, siin elab üle 10 000 naise rohkem kui mehi – naine peab olema linna planeerimisel ja poliitikate kujundamisel nähtav ja arvestatav». Osundan oma head kolleegi Eveliis Padarit.

Mitte linnamelu keskmesse, vaid näiteks Tähtvere parki võiks hästi sobida mälestusmärk Anna Haavale, «Ühele Eesti neiule». Just selle tagasihoidliku varjunime all avaldas ta 1886. aastal Postimehes oma esimese luuletuse «Koidulale». Pargi lähedal oli ka luuletaja viimane kodu. Tagasihoidlikuks Anna Haava jäigi, kuigi avaldas oma pika, olude sunnil ka väga kasina elu jooksul palju luulekogusid ja tema sõnadele on loodud kümneid laule, mida on siinsamas, ta kodunt kiviviske kaugusel Tartu lauluväljakulgi ette kantud.

Üks teine, nimelt Sanatooriumi park Maarjamõisa kliinikumi lähedal passiks jälle hästi Tartu ülikooli esimese eestlasest naisprofessori akadeemik Alma Tomingase mälestuse jäädvustamiseks. Vähe sellest, et ta pani aluse ravimtaimede viljelemisele Eestis, ta jõudis olla ka ülikooli farmakognoosiakateedri juhataja ja arstiteaduskonna dekaan.

Ja julgen ühes küsimuses olla seksistlik: naishinge mälestuse jäädvustamiseks sobib hiiglaslik kivipea, mis otsekui seen maa seest välja kasvab, veelgi vähem kui mehele.

Vastuoluline teema on rääkida nendest inimestest, keda isiklikult tundsime, kelle sära ja sügavust selgelt mäletame. Ometi, miks peaksime jätma nende mälestamise järeltulijate hoolde, kellel neist mälupilte ei olegi, kes ehk ei hooligi.

Veel on palju neid, kes mäletavad Tartu linna aukodanikku Tiiu Silda. Selle tiitli sai ta paraku postuumselt, kuid haridusministeeriumi, Eesti teaduste akadeemia ja sihtasutuse Archimedes teaduse populariseerimise elutööpreemia nägi ära. Erialaks oli Tiiul orgaaniline keemia, elutööks Ahhaa keskuse ülesehitamine ja nelja lapse kasvatamine ränga saatuse kiuste.

«Ta teadis, et kui oled aus, siis ei eksi sa kunagi,» ütleb professor Hele Everaus. Ja veel: kuidas ta küll vaimustus inimestest, kuidas küll leidis tee valust rõõmuni!? Kuhu mujale kui Ahhaa keskuse kanti sobiks monument Tiiu Sillale.

Üle ega ümber ei saa me minna Marju Lepajõest. Klassikaline filoloog, religiooniloolane, tõlkija, esseist, ületamatult meisterlik esineja – selliseid inimesi sünnib üks kord saja aasta jooksul. Marju oli mitmekülgselt haritud, sirge selgrooga, avara pilguga inimese kõige paremaks võrdpildiks, on iseloomustanud kolleegid. Vaimuvalguse poole suunaja; üks neist suurtest, kes meie väikest keeleruumi on ehitanud suureks maailmaruumiks, on öelnud Viivi Luik.

Lisaks sügavusele oli tal kõik veel vürtsitatud peene irooniaga. Ah, minge ja otsige režissöör Vallo Toomla dokumentaalfilm «Marju Lepajõe. Päevade sõnad» välja. Uskuge, te ei kahetse!

Mõne nime tooksin veel välja: soome-eesti kirjanik Aino Kallas, lavastaja ja näitleja Epp Kaidu, ballettmeister ja lavastaja Ida Urbel, näitleja Herta Elviste, etnograaf, kunstipedagoog, maalikunstnik ja Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo, kirjandusteadlane professor Zara Mints, esimene eestlannast õigusteaduste doktor professor Vilma Kelder… Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Palju sõltub ka sellest, millise sõelaga kullaliiva sõeluda. Kes mõtleb hingesugulase peale, kes selle peale, et tutvustada kodulinna suurvaime värsketele tudengirebastele või ka kaugematele külalistele. Kus ja kuidas jäädvustada ühe või teise Tartuga seotud suurkuju mälestust, seda saab kultuurikomisjon linnakodanike esitatud ettepanekute seast juba edasi sõeluda.

Egas meil tubli-toeka elutöövao kündnud meestestki kitsas käes ole, aga täna võtan ma olla naiste eestkõnelejaks.

Ja julgen ühes küsimuses olla seksistlik: naishinge mälestuse jäädvustamiseks sobib hiiglaslik kivipea, mis otsekui seen maa seest välja kasvab, veelgi vähem kui mehele. Las see mõttesuund või -välgatus jäädagi riigipeade ja pealinlaste pärusmaaks.

Heljo Pikhof: toogem naised nähtavale