Hiljuti rääkisid EKRE saadikud riigikogu saalis sellest, kuidas lapsed hakkavad nüüd “tipa-tapa hulluarsti juurde minema” ja kuidas isegi lasteaialaps võib “marssida psühhiaatri juurde ja lapsevanem ei pruugi midagi teada.”

Keskne sõnum oli, et psühhiaatrid hakkavad edaspidi lastele välja kirjutama antidepressante või tugevatoimelisi rahusteid, mis tekitavad sõltuvust ja millega saab ka äri teha. Jutud noorte massilistest soovahetussoovidest, millega EKRE varem hirmutas, olid tookord tagaplaanil.

Oli kurb ja piinlik. Kurb laste ja piinlik EKRE pärast on olnud tublisti üle aasta. Alates 2019. aasta detsembrist on nüüdne opositsioonierakond teinud kõik selleks, et blokeerida sotsiaaldemokraatide algatatud psühhiaatrilise abi seaduse muutmise eelnõu, mis on suunatud noorte vaimse tervise toetamisele.

Aga need kahetsusväärsed hetked korvas tõsiasi, et riigikogu valdav enamus kiitis lõpuks heaks seadusemuudatuse, mille eest on seisnud psühhiaatrid, erinevad noorteorganisatsioonid ja õiguskantsler. Murede, hirmude ja sundmõtete alla kannatavaid lapsi on nüüd võimalik senisest paremini aidata.

Milles siis seisneb selle nii palju poleemikat tekitanud seadusemuudatuse sisu?

Juba lähitulevikus saab piisavalt küpsele ja kaalutusvõimelisele alla 18-aastasele noorele anda psühhiaatrilist abi ilma tema vanemate nõusolekuta. Nimelt ei luba veel kehtiv seadus ühelgi juhul lapsi psühhiaatri juurde ilma vanemate või kohtu loata, mistõttu jääb osa noori õigeaegse abita ning haigus võib süveneda.

“Paraku ei ole vanemad mitte alati toetavad või viibivad nad välismaal või siis häbenevad noored neile oma probleemidest rääkida.”

Reeglina on vanemate ravisse kaasamine vajalik ja seda psühhiaatrid noortele ka alati selgitavad, aga küllalt on olnud olukordi, kus see piirang on teinud laste aitamise raskemaks. Paraku ei ole vanemad mitte alati toetavad või viibivad nad välismaal või siis häbenevad noored neile oma probleemidest rääkida.

Tänu muudatusele saab õigeaegselt ravida perevägivalla all kannatanud või seksuaalselt väärkoheldud lapsi, samuti näiteks teismelisi, kes kannatavad depressiooni, söömishäire või mõne sõltuvuse käes, kui nad ise psühhiaatri juurde lähevad. Mõistagi peab ravivajadus olema meditsiiniliselt põhjendatud.

Seega pole EKRE maalitud hirmudel mingit alust. Psühhiaatrid ei ole koletised, kes topivad lapsed kangeid ravimeid täis. Nad on professionaalsed, kogenud ja vastutustundlikud erialaspetsialistid, keda saab usaldada.

Kahtlemata ei ole see seaduseparandus imevits, see ei lahenda kõiki probleeme, nagu vajalike spetsialistide ja ka psühhiaatrite puudus, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Meil ei jätku näiteks ka perearste ja õpetajaid, kuid me ei otsusta, et üks vanuserühm – olgu siis lapsed, eakad või tööealised – jääb arstiabist või haridusest ilma.

Lastekaitsetöötajad, koolide sotsiaalpedagoogid, psühholoogid ja erinevad nõustamiskeskused toimivad hea koostöövõrgustikuna. Sellesse meeskonda lisandub nüüd ka psühhiaater, kui noor on valinud, et usaldab oma mure just talle.

Mõni sõna ka seaduse pikast ja dramaatilisest ajaloost. Sotsiaalkomisjon arutas laste vaimse tervise teemat lugematu arv kordi, kuid alati jäeti see eelmise valitsuse erimeelsuste tõttu riigikogu suurde saali toomata. Murdepunktiks sai valitsuse vahetumine.

Teisel lugemisel üllatas mind väga positiivselt Isamaa saadik Tarmo Kruusimäe, kellega ma muidu alatihti eri meelt olen, kuid kelle arvamusi huviga kuulan.

Kruusimäe meenutas oma tormilist noorust, millesse mahtusid lähikondsete ja sõprade enesetapukatsed, ja sedagi, mida ta koges pikaaegse alaealiste asjade komisjoni liikmena – vahel peitub noorte hädade põhjus perekonnas.

“Aitame neid koos, neid muserdatud inimhingi, usaldame neid. Ma arvan, et neil on õigus õnnelikule elule,” kinnitas ta. Kruusimäel on tuline õigus – Eestis on iga inimelu korvamatu väärtusega ja teha tuleb kõik selleks, et hapras seisus noored leiaksid õigel ajal tuge. On hästi teada, et pandeemia on psühhiaatrilisi probleeme vaid võimendanud ning kasvatanud nende laste ja noorte arvu, kes vajavad abi.