Helmen Kütt Siim Kallasele: isekusega ei kaitse meie lapsi ja lapselapsi!

Kuidas kiusab alkoholireklaamide osaline keelustamine ja askeetlikumaks tegemine inimesi, kes tahavad tööpäeva lõpul väikese lõõgastava napsi võtta, küsib Helmen Kütt vastates Siim Kallasele.

Ma ei kahtle selles, et Siim Kallas on joomarluse peale palju mõelnud ja puutunud ka ise õige lähedalt kokku selle valu ning traagikaga, mida viinakurat põhjustab.

Sellest kõneles tema äsjane kirjatükk, millel on väga tugev inimlik ja isiklik mõõde (Siim Kallas valitsuse alkoholipoliitikast: see ei päästa tänapäeva Valgret ega Juhan Smuuli, mu onu ega mu lähedasi sõpru 06.12, Delfi). Jah, nii mõneski asjas on põhjust elukogenud ja paljunäinud Siim Kallasega nõus olla. Küll aga tekitasid kummastust mitmed tema seisukohad ja järeldused ning ärgitasid vastu vaidlema.

Uue valitsusliidu plaane arvustav Kallas kirjutab, et ”keeldudele ja kitsendustele üles ehitatud alkoholipoliitika kiusab neid, kelle jaoks alkohol üldse mingi probleem ei ole. See poliitika ei päästa tänapäeva valgret ega tänapäeva juhan smuuli…”

Sellisest hoiakust õhkub vastu totaalset isekust ja individualismi. Kallas unustab täiesti ära, ilmselt teadlikult, lapsed ja noored, kes on kavandatavate piirangute peamine sihtgrupp.

Reklaam mõjub noortele

Meie noored ei pea maast madalast peale üles kasvama koos säravate reklaamidega, mis loovad kuvandit, et joovastavad joogid ning edukus ja lahe elu kuuluvad kokku.

On ümberlükkamatu tõsiasi, et teles ning muudes meediakanalites jooksvad alkoholireklaamid mõjutavad eeskätt alaealisi ja suurendavad joomist just noorte seas. Ma ei mõista, kuidas kiusab reklaamide osaline keelustamine ja askeetlikumaks tegemine inimesi, kes tahavad tööpäeva lõpul väikese lõõgastava napsi võtta või siis mõnel kenal kevadpäeval veiniklaase piknikul kokku lüüa.

Tõsi, me ilmselt ei päästa kõiki tänaseid valgreid, juhan smuule ega oskar lutse, küll aga päästame tulevasi valgreid, smuule ja lutsusid. Leian, et vastutustundlike poliitikute kohus on seista uute põlvkondade hea käekäigu eest ja oma noori kaitsta, ka nn elustiili reklaamide eest, mis poevad sügavalt nende alateadvusesse. Olgu siinkohal meenutatud, et 80 protsenti Eesti elanikest pooldab alkoholireklaamide täielikku kaotamist.

Samuti ei suuda ma mõista, kuidas ahistab inimesi olukord, kus alkoholipudelite rivid saavad edaspidi olema kauplustes vaheseina taga, piimast-leivast eraldi. Kes tahab, leiab soovitud kraami kenasti ka ”sirmi” tagant üles. Samas on viina, veini ja õlle silme alt äraviimine abiks tuhandetele sõltlastele ja nn tipsutajatele, kes oma probleemi tunnistades alatihti endaga võitlevad, kas osta või mitte osa naps kaasa ja sageli kaotajaks jäävad.

Pole kahtlustki, et tänu sellele sammule jääb osa pudeleid poodi ning nii mõnigi meie kaaskodanik lõplikult alkoholismi küüsi langemata. Ka jäävad paljude inimeste tervisehädad süvenemata. Mure happy hour’i ärakadumise pärast pole ometi tõsiseltvõetav.

Karskuskampaania säästis elusid

Ülearu hoogu on Kallas läinud ka Mihhail Gorbatšovi alkoholipoliitika kriitikaga. Kuivad numbrid ütlevad, et 30 aastat tagasi säästeti üksjagu elusid – toona vähenes Eestis märkimisväärselt surmade, sealhulgas enesetappude arv ja sündivus pööras tõusuteele.

Liigagi julgeid paralleele tõmbab Kallas tänapäevase Eesti ja eelmise sajandi USA ja ka Soomega, kus mõlemas katsetati kuiva seadusega. Plaanitavad sammud alkoholipoliitikas pole kaugeltki nii radikaalsed, nagu ta kirjeldada üritab. Veelkord – kes ikka tahab, saab alkoholi samamoodi edasi pruukida. Kes tahab, saab aeg-ajalt lõhnata peennapsu järele ja kes tahab, saab alati kätte ka oma saunaõlled. Ja meie ühiskonda jäävad paraku edasi ka need, kes on elule alla vandunud ja lõhnavad igapäevaselt märksa kangemate odööride järele.

Põhjust on nõustuda Reformierakonna auesimehe mõttega, et joomarluse ja alkoholismi probleemid tekivad üksindusest, lootusetusest, võimaluste puudumisest. Aga kas see ei ole mitte peeglisse vaatamise koht erakonnal, kes oli Eestis järjepanu üle 17 aasta võimul? Tänane võimuliit tegutseb selle nimel, et Eesti oleks tervem, õnnelikum ja karskem, et siin oleks vähem lootusetust ja võimaluste puudumist.